kultuurikeskustes nagu Veneetsia, Rooma, Firenze, München, Praha. Tema loomingus peegeldus just nende õukondade aadlike rafineeritud kunstimaitse. Oma töödes on ta ühendanud Hollandi realismi, Veneetsia värviküllasuse, Firenze peenetundelisuse ja Rooma inimeste ülistamise. Esimene maal, mida ma nägin, jättis mulle veidra mulje nimelt seal oli kujutatud maas lamavaid purjakil mehi ning nende kohal taevast all sadavaid monstrume; imelik, kas pole? Järgmisel maalil oli kujutatud Amori võitu inimkonna üle; maalil domineerisid punased värvid, mida sageli seostatakse armastusega. Siis järgnesid teosed, kus oli kujutatud suures profiilis inimesi. Kunstnikule meeldis inimesi maalida nagu muiste antiikajal mehed musklites, mis kõige imelikum, isegi raugad; ning naised lopsakate kehavormidega. Astusin näitusesaalis mõned
Kuid mitte alati pole see reegliks - on liike (mitte kaladel), kus juba larvi tasemel on toimunud muudatused nii, et fülogeneetilise eellase kuju arengus ei ilmne. Homeootiliste geenide avastamine paari aastakümne eest muutis arusaamist makroevolutsiooniliste muudatuste võimalikkusest. HG’d määravad suures osas arengu kulu ja on, kui geeniperekond, väga ürgne. Juhuslikud mutatsioonid HG perekonnas - nagu seda näitab ka eksperiment - võib genereerida igasuguseid monstrume. Kaugelt suurem enamus neist on kindlasti selektiivselt kahjulikud. Ja pole tõepoolest vaja uskuda adaptatiivsetesse homeootilistesse makromutatsioonidesse teel roomajast imetajaks. Kuid mida tuleb võtta tõsiselt, on homeootiliste geenide perekonna pidev rikastumine duplikatsioonide teel - see on teaduslik tõsiasi. Siit võib (ja vahest koguni tuleb) järeldada, et mingid makroevolutsioonilised kehaplaani muudatused on olnud selgesti hüppelised
annaabi.ee 
