*Jerzy Grotowski – eneseavamine Lavastaja konkretisatsioon tegelasest on osa lavastaja kogu näidendi konkretisatsioonist Lavastustervik – rolli ümber tekkiv maailm • Näidendi kaks tekstikihti: põhitekst (dialoog/monoloog ja sekundaartekst (remargid) Dialoog draamas: Seotud situatsiooni ja kõnelejate omavaheliste suhetega, tähtsaim karakteriseerimisvahend, Repliik – ühe kõneleja kompaktne lausung Soliloog – tegelane on laval üksi 2 monoloogikontseptsiooni: kõnesituatsiooni alusel- tekib siis kui kõneleja on laval üksi; kõne iseloomu alusel – tegelaskõne võib muutuda monoloogiks ka dialoogi ajal Monodraama – ühe tegelase monoloogist koosnev draamatekst, nt „Polkovniku lesk“ • Identsus: remark dubleerib dialoogis öeldut, s.t laval tehakse seda, millest parasjagu räägitakse. • Komplementaarsus: kõige tüüpilisem. Remarkides antud mitteverbaalne informatsioon täiendab dialoogi
polüloog - mitme tegelase vaheline kõnelus (dialoogi eriliik) douloog - kahe inimese vaheline kõnelus Dialoogi analüüsides tuleb silmas pidada kõnelejate arvu, repliikide pikkust, teksti jagunemist tegelaste vahel, repliikide sidusust. 52. Mis on monoloog? Milliseid monoloogikontseptsioone on võimalik eristada? Monoloog ehk üksikõne on üksi oleva inimese kõnelemine (soliloog) või ühe tegelase teistele esitatud pikem seotud repliik (meenutus). Eristada saab kaht monoloogikontseptsiooni: · Kõnesituatsiooni alusel: tekib siis kui kõneleja on laval üksi või ,,nagu üksi". Võib olla sisekõne või publikusse pöördumine. Siia alla kuuluvad ka proloog ja epiloog. · Kõne iseloomu alusel: tegelaskõne võib muutuda monoloogiks ka formaalse dialoogi ajal: kui repliik muutub väga pikaks või endassesuletuks (monoloog on semantiliselt ühtne, ei eelda
annaabi.ee 
