Kohalikud teenindajad, kes töötasid minuga samas vahetuses, jõudsid tööle vahel kella üheksa ajal, mõnikord isegi kümne ajal. Minu jaoks oli see arusaamatu ja muutis pahaseks. Tekitas ka natuke trotsi ning mõtlesin, et miks mina siis pean nii vara ärkama ja tööle tulema, kui teised ajast kinni ei pea. Eestis kujutatakse aega ette joonena, mis kulgeb minevikust tulevikku ning sellele joonele paigutuvad sündmused üksteise järel. Monokroonsete kultuuride puhul määratakse igaks tegevuseks kindel aeg ja kui ühe tegevuse aeg otsa saab, siis see lõpetatakse ning asutakse järgmise tegevuse juurde, isegi kui see tegevus jääb poolikuks (Pajupuu 2001). Monokroonse kultuuri puhul on inimeste jaoks mittemidagitegemine kui aja võitmine, just nagu preemia. Polükroonses kultuuris, nagu on ka Hispaania (Pajupuu 2001), kujutatakse aega ette punktina
Kultuuridevaheliste erinevuste vaatekohast võib suhtumist aega lihtsustatult jagada kaheks. Kultuure, kus korraga tehakse üht asja ,kutsutakse monokroonseks ja kultuure, kus tegeletakse paralleelselt mitme asjaga, polükroonseks. Näitena võib tuua teeninduskultuuri, kui monokroonses kultuuris (nt Skandinaavia) tegeleb teenindaja ühe inimesega korraga, teised seisavad järjekorras ja ootavad, siis polükroonses (nt Vahemeremaad) kultuuris suhtleb teenindaja ühekorraga mitme inimesega. Kui monokroonsete kultuuride esindajad peavad polükroonsete tegevust kaootiliseks ja halvasti organiseerituks, siis polükroonsete meelest on monokroonsed aeglased, tuimad ja ebaviisakad. Ka hilinemisesse, tähtaegadesse ja graafikutesse suhtutakse polükroonses kultuuris palju vabamalt kui monokroonses kultuuris. Ajagraafiku järgimisest tähtsam on suhelda inimesega niikaua, kui olukord nõuab, aega ei seata kunagi esiplaanile. Monokroonilises kultuuris näitab aga ajagraafikust kinnipidamine
annaabi.ee 
