dioodide jadale. Nii registreeritakse reaalajas valguse neeldumine kogu spektrialas mitte vaid ühel lainepikkusel. Ühekanalisel spektrofotomeetril tuleb kordamööda liigutada prooviga küvett ja võrdlusküvett valgusvihu ette. Kahekanaline toimub võrdlus korraga prooviküveti suhtes. Kõigepealt nullistatakse viga küvetimaterjali suhtes ja mõõtes saame kohe võrdluse. Kahekanaline on kallim. Fotoelektrokolorimeetris ei kasutata monokromaatorit vaid polükromaatset valgusest eraldatakse kindel spektriosa filtre või värvilisi valgusdioodide abil. Kasutatakse ainult nähtavat spektriosa, st saab mõõta ainult värviliste lahuste opt.tihedust. Küveti materjal sõltub kasutatava valsude lainepikkusest. Nähtavas alas sobib klaasist küvetid, UV alas kvartsküvetid, kuna taaline klaas on UV-kiirguse jaoks läbipaistmatu. Enimlevinud läbimõõt on 10mm. Lambert-Beer'i seadus.
Proovi läbiva valguse detektorina kasutatakse fotoelementi, milline genereerib elektrivoolu, mis on proportsionaalne talle langeva valguse intensiivsusega. Voolutugevust mdetakse galvanomeetriga, mis on logaritmiliselt kaliibritud absorbtsiooni (optilise tiheduse) ühikutes. Täiuslikumad spektrofotomeetrid võimaldavad töötada elektromagnetkiirguse spektri erinevates osades nii nähtava-, ultraviolett- kui ka lähis-infrapunase kiirguse piirkonnas. Nad sisaldavad monokromaatorit (prisma või difraktsioonivõre), mis suunab mõõtesüsteemi vaid kitsa sagedusriba, mille keskväärtus on arvuliselt mõõdetav. Nähtava valguse piirkonnas töötamisel on valgusallikaks hõõglamp ning töötada võib klaasküvettidega. Ultraviolett-piirkonnas töötamisel on kiirgusallikaks deuteeriumlamp ja kasutatakse kvartsküvette, kuna harilik klaas neelab tugevalt kiirgust lainepikkustel alla 330 nm. Läbiva valguse intensiivsuse detekteerimiseks kasutatakse spektrofotomeetrites
annaabi.ee 
