-NO2, aga nad võivad suurendada fosforestsentsi. Antud funktsionaalsed rühmad indutseerivad magnetvälju, mis soodustavad tripletsesse olekusse üleminekuid (spinn pöördub kergemini) 3. Hapnik kustutab fluorestsentsi (fotokeemiline oksüdeerimine) 4. Eksisteerib sõltuvus pH-st (suurendamine - intensiivsem fluorestsents. Vähendamine - nõrgem fluorestsents). 29.Seadme skeem selgitusega Source: Võib olla Xe, Hg, Laserid, Valgusdioodid. Valgus sattub monokromaatorisse, kus toimub lainepikkuse valimine. Siis valgus läbib proovi. Siis ta sattub detektori sisse (fotokordistid, CCD), kus toimub molekuli või tema laengu identifitseerimine. Teine pool valgust sattub monokromaatorisse number 2, kus jälle toimub lainepikkuse valimine ning lõpuks toimub fluorestsents. Möödetakse fluorestsentsi spekter ja maksimaalse emisiooni lainepikkuse jaoks mõõdetakse ergastusspekter. Oluline! Kiirguse allikad peavad olema kõrge intensiivsusega, stabiilsed, vastama
(100-0,5)=99,5ml vett. Mõõtmine toimus leek-aatomabsorptsioonspektroskoopilisel meetodil. Proov imetakse koos kütte- ja oksüdeerijagaasidega läbi toru segistisse. Segistis proov pihustub. Proov aurustub ja seejärel atomiseerub leegis, kus temp. on 2100-2400 kraadi. Õõneskatoodlambist tulev kiigus läbib leeki, kus Zn elemendi aatomid neelavad kiirgust, mille käigus lähevad need aatomid ergastatud olekusse. Seejärel saadetakse see kiir monokromaatorisse. Monokromaatoris oleva difraktsioonivõre abil selekteeritakse kindla lainepikkusega kiir. See kiir saadetakse detektorisse, kus info töödeldakse ning spektroskoobi ekraanil kuvatakse tulemus. 3 Tulemused 3.1 Mõõdetud neelduvused Lahuse konts A SD n=9 RSD (%) (mg/L) 1. 5 0,076 0,0172 22,733 2
annaabi.ee 
