Väga spetsiifiline. Monoklonaalne antikeha omab vaid üht seondumiskohta e. epitoopi. Spetsiifiline. Vahel ei leia mono-AK oma üht ja ainust epitoopi üles (epitoop varjestatud teiste molekulide poolt). Polüklonaalne antikeha tegu on antikehade kloonide seguga, millest iga erinev kloon võib seonduda sihtmärgiga, selle erineva piirkonna kaudu. Erinevaid kloone võib olla varieeruvalt 10-100 nt, igaüht toodab erinev B-rakk. Funktsionaalsed erinevused monoklonaalsest antikehast: parem tööriist, kui antikeha raskesti ligipääsetav. Suurem risk mittespetsiifiliseks seondumiseks. Ergastusmaksimum 488nm DAPI 350, Alexa Fluor 488. Emissioonimaksimum 530nm. DAPI 460, Alexa Fluor 530. Emissioonfluorestsents filtrid roheline: 500, kollane: 580, oraanz: 630, punane: 680. Kromosoomid ja rakutsükkel Genoom on mitoosi metafaasis kõige kokkupakitum, kõige paremini näha. 2kordne genoom. 1kromosoom = 1DNA molekul
-4- Siiani ei ole täielikku arusaama müeloomi korral esinevatest molekulaarsetest ja tsütogeneetilistest muutustest, kuid haiguse arenguks peetakse oluliseks nii maliigset klooni kui ka luuüdi mikrokeskkonda. Enamus müeloomtõve juhte diagnoositakse „de novo“, ent on kindlaks tehtud, et pea- aegu kõikidel patsientidel eelneb ebaselge tähndusega monoklonaalse gammopaatia (MGUS) faas. Peamised kliinilised haigustunnused on tingitud monoklonaalsest immuunglobuliinist – paraproteiinist ja selle kuhjumisest seerumis ja/või uriinis, aga ka osteolüütilisest aktiivsusest. Haiguse progresseerumisel väheneb süveneva immuunpuudulikkuse foo- nil organismi vastupanuvõime infektsioonidele, tekib luude destruktsioon luuvalu, patoloogiliste murdude ja hüperkaltseemiaga, aneemia, neerupuudulikkus, aga ka neu- roloogilised komplikatsioonid. Vaatamata kõrgdoosis tsütostaatilisele ravile ei ole võimalik haigusest terveneda.
annaabi.ee 
