aastat ja 20% patsientidest elab kauem kui 10 aastat. -4- Siiani ei ole täielikku arusaama müeloomi korral esinevatest molekulaarsetest ja tsütogeneetilistest muutustest, kuid haiguse arenguks peetakse oluliseks nii maliigset klooni kui ka luuüdi mikrokeskkonda. Enamus müeloomtõve juhte diagnoositakse „de novo“, ent on kindlaks tehtud, et pea- aegu kõikidel patsientidel eelneb ebaselge tähndusega monoklonaalse gammopaatia (MGUS) faas. Peamised kliinilised haigustunnused on tingitud monoklonaalsest immuunglobuliinist – paraproteiinist ja selle kuhjumisest seerumis ja/või uriinis, aga ka osteolüütilisest aktiivsusest. Haiguse progresseerumisel väheneb süveneva immuunpuudulikkuse foo- nil organismi vastupanuvõime infektsioonidele, tekib luude destruktsioon luuvalu, patoloogiliste murdude ja hüperkaltseemiaga, aneemia, neerupuudulikkus, aga ka neu- roloogilised komplikatsioonid
ELISPOT-i saab kasutada ka spetsiifiliste antikehade sekretsiooni määramiseks B-rakkude poolt, kasutades antigeen-kaetud pindu ja anti- immunoglobuliine. Sandwich ELISA ja ELISPOT väldivad tsütokiinide bioanalüüsimise suurimat probleemi – erinevate tsütokiinide võimet analüüsis sama reaktsiooni esile kutsuda. Teatud tsütokiini tootvaid rakke on võimalik tuvastada ka rakkude fluorestsentsmärgistamisel anti- tsütokiinse monoklonaalse antikehaga. Märgistatud rakud eristatakse fluorestsents-aktiveeritud rakusorteriga (FACS, fluorescence-activated cell sorter; rakkude jagamise võimega voolutsütomeeter). Tsütokiinide tootmist on võimalik määrata ka tsütokiinide mRNA olemasolu ja hulga järgi aktiveeritud T- rakkudes. mRNA-d saab määrata üksikute rakkude puhul in situ hübridisatsiooniga, rakupopulatsioonides pöördtranskriptaasi polümeraasi ahelreaktsioonil (RT-PCR). RT-PCR-il isoleeritakse