Sõna hakkab midagi tähendama kõneleja kaudu; sõna tugevalt seotud sõnakasutajatega. Sõnal on mälu, nad „mäletavad“ eelmisi kontekste, milles neid on kasutatud. Sõnad on assotsiatiivsed, nendega kaasnevad tähendused. Kui loeme teksti, siis moodustub dialoogidest sõnade objektiivsest tähendustest + meie oma spetsiifilistest assotsiatsioonidest. Inimene pärast sündi võtab omaks keele fundamentaalsed seadused, normid. Omandame keele ja selle kaudu sotsialiseerume. monoglossia – vastandiks: heteroglossia (tõlgendusvõimaluste paljusus?) Keelekasutuse ja –rakenduse individuaalsus loob.. Lugemine on protsess, mis protesteerib selle vastu, et sõnadel on fikseeritud tähendus. UMBERTO ECO poststrukturalism Strukturalismi järgi me tuvastame baasstruktuure, olles ise sellest otsekui eemal analüüsimise hetkel. Post-struk. puhul on muutus. Me saame strukturalismi mõista siis, kui oleme ajalooliselt... Kujunevad välja kõnelemisviisid ehk diskursused.
Kirjandusteos on kommunikatsioon. Inimteadus koosneb märkidest, mis on pörit avaramast kultuurikontekstist. Sõna tähendus on sõna kasutajaga osteses seoses. Sõnadel on mälu, neil on ajalugu, need on olnud varasemas tähenduses. Iga tekst hakkab alles lugemise käigus tööle, toimub vestlus tekstiga. Kokkuleppe otsimine oma pagasis kuuluva ja tekstiga. Ühiskond soovib fikseerida tähendusi nii, et kõik sõnad tähendaksid ainult ühte asja - monoglossia. Tsetripetaaljõud - kesktõmbejõud, toimub keeles, tõmme kindla fikseeritud tähenduse suunas Tsentrifugaaljõud - osutatakse märkide mitmetähenduslikkusele. Keel on kollektiivne, sest see võimaldab meil vastatsikku asjadest ühtemoodi aru saada. See on ühtne ja terviklik, kuid samas on seal võimalik ka mitmesugused tõlgendused. Poststukturalism Foucault - Diskursus (eespool mainitud) viis asjadest kõnelda, kuidas neid defineerida, neist rääkida, kuidas neist mõteldakse
annaabi.ee 
