võlu, nii oli ka selle etenduse puhul. Oli kohe aru saada et, heli peale oli pandud väga suur rõhk, et kõik saalisviibijad kuuleksid ja saaksid aru, mida lavalaudadel räägitakse. See oli ka muidugi loogiline, teades et tegemist on monotükiga ja lavaline tegevus piirdub peamiselt ainult kõnega. Kõik mida Peeter Oja rääkis ja ütles, oli väga selgesti kuuldav ja arusaadav. Midagi ei läinud kaduma ega kandunud kõrvast mööda. Kokkuvõte Kuna monoetendused on mulle igati meeltmööda ning ka komöödiazanr üks lemmikumaid, siis oli teatritükk igati nauditav ja kultuurilist rahulolu pakkuv. Lisaks oli ta ka hariv, sain teada uut ja huvitavat Eesti poliitika kohta. Tundus ka, et teistele külastajatele näidend meeldis, sest naerulaginat oli kuulda saalist väga palju. Lisaks oli minu arust väga hästi õnnestunud kohavalik Nokia kontserdimaja. Vabaõhulaval ei kujutaks sellist etendust
Nende näod meenutavad koomilisi maske, käitumine rahutu ja ekspressiivne, nad ei käi vaid jooksevad ja tõttavad, ei tõuse püsti vaid kargavad, ei räägi vaid karjuvad ja kähistavad groteskne maneer. Novellide tegelased käituvad, nagu nad oleksid laval ja esineksid publiku ees. Absoluutne loominguline vabadus. Hoffmanni kohta teada, et ta oli väga hea jutuvestja, isegi ebatavaline. Kõik jäid kuulama, kui ta rääkima hakkas. Haaras kuulajate tähelepanu jäägitult, monoetendused olid. Karakteri, kellest ta rääkis, joonistas ta paberi peale üles. Tema jaoks ei olnud oluline millise kunsti kaudu end väljendada. Hoffmani kaasaegne teater ei olnud võimeline adekvaatselt avaldama tema teoseid. Ta tajus seda, kuna oli teatris töötanud. 1810-1812 töötas ta Pambergi teatris. Hoffmann oli sunnitud sellest teatrist loobuma. Puudusid mistahes kriteeriumid näitleja töö hindamiseks tol ajal. Hoffmann püüdis
annaabi.ee 
