Valitsus mitte ei stabiliseeri majanduslikku konjunktuuri, vaid hoopis toodab tsükleid. Lähtekohaks on arusaam, et valijad ei orienteeru valimistel mitte niivõrd üksikutele parteiprogrammidele (kes neid loeb?), kuivõrd hoopis tegelikule majandusolukorrale (stabiilsetes lääneriikides eelkõige tööhõivele ja inflatsioonile). Valijate mälu on üldjuhul lühike. Otsuseid tehakse enamasti momendiolukorra alusel. Pärast valimisi püüab valitsus tavaliselt järgida ranget majanduspoliitikat ja vähendada tööpuuduse tõusu hinnaga inflatsiooni. Seevastu enne uusi valimisi püütakse kõigiti vähendada tööpuudust ja suurendatakse avaliku sektori kulutusi. Sellest tingitud inflatsiooni tõus järgneb ju alles pärast uusi valimisi. Eeltoodust võib teha järelduse, et demokraatlik süsteem ei toeta pikaajalist planeerimist
Valitsus mitte ei stabiliseeri majanduslikku konjunktuuri, vaid hoopis toodab tsükleid. Lähtekohaks on arusaam, et valijad ei orienteeru valimistel mitte niivõrd üksikutele parteiprogrammidele (kes neid loeb?), kuivõrd hoopis tegelikule majandusolukorrale (stabiilsetes lääneriikides eelkõige tööhõivele ja inflatsioonile). Valijate mälu on üldjuhul lühike. Otsuseid tehakse enamasti momendiolukorra alusel. Pärast valimisi püüab valitsus tavaliselt järgida ranget majanduspoliitikat ja vähendada tööpuuduse tõusu hinnaga inflatsiooni. Seevastu enne uusi valimisi püütakse kõigiti vähendada tööpuudust ja suurendatakse avaliku sektori kulutusi. Sellest tingitud inflatsiooni tõus järgneb ju alles pärast uusi valimisi. Eeltoodust võib teha järelduse, et demokraatlik süsteem ei toeta pikaajalist planeerimist.