pärakust ja väljaheitest. Uuritakse mikroskoobiga. Kultiveeritakse vereagaril (selektiivne agar), lisatakse ABsid. Inkubeeritakse anaeroobselt 42 kraadi 2-3 päeva, B. hyodysenteriae toodavad beeta-hemolüsiini. Kiirem diagnostika PCR. Palju vett, linkomütsiini. Olemas vaktsiinid, kuid efektiivsus kõsitav. 6. Mükoplasmade üldiseloomustus Väikesed mikroobid, puudub klassikaline rakusein, pleomorfne (erikujulised), ei värvi Grami meetodil, kultiveerimine spetsiifiline. Kuuluvad Mollicutes klassi (sest rakusein puudub), tähendab „pehme nahk“. Põhjustab subkliinilisi haigusi loomadel ja lindudel. Mikroaerofiilid (hapnikusisaldust eelistav organism). 5 perekonda on veterinaarselt tähtsad. Mükoplasmas on sada liiki, mõned põhjustavad kroonilisi haiguseid. Neil on peremehespetsiifilsus, liigispetsiifilisus, anatoomilise elundi spetsiifilisus (teatud elunditele adhereeruvad). Enamik on fakultatiivsed anaeroobid, va inimeste patogeen M. pneumoniae. Nad ei tungi
Patogeensus. Inimesel võivad põhjustada ka põletikke: hambajuure kanali põletikke, sinusiiti, günekoloogilisi infektsioone, kopsupõletikku. Suuõõnes on valdav V. parvula (varasem nimi Veillonella alcalescens). Seda bakterit on eriti palju igemepõletikuga inimestel. Igemerakkude koekultuuridel on näidatud, et propionaat on neile toksiline ja sellega saab seletada Veillonella poolt põhjustatud igemekahjustusi. Order MOLLICUTES (mükoplasmad) Sinna kuulub 5 erinevat sugukonda. Olulisimad perekonnad on *Mycoplasma, *Ureaplasma, *Spiroplasma, *Anaeroplasma jmt. Selle rühma juures ka Erysipelothrix. Esmalt isoleeriti 1960. a. ühelt kopsupõletikuga haigelt ja hakati nimetama PPLO organismideks (pleuropneumonia like organisms). Traditsiooniliselt nimetatakse mükoplasmadeks baktereid, kes on väga väikesed ja kellel puudub rakukest, nad ei suuda sünteesida peptidoglükaani prekursoreid
annaabi.ee 
