Tallinn. http://www.haigekasa.ee/raviasutusele/ravijuhendid/andmebaas/tunnutatud/ (03.09.10). Dementse inimese vajadused (2008). Perearst http://www.med24.ee/eesti/perearst/article_id-5103 (03.09.10). Isola, A, Backman, K., Saarnio, R., Paasivaara, L. (2004). Hoitotyön edistykselliset toiminnat haasteellisen käyttäytymisen kohtaamisessa dementoiduvan potilaan hoidossa. Hoitotiede, 17(3), 5. Jaanson, K. (1999). Dementsus ja sellega kaasnevad probleemid. Tartu: Eesti Koopmans, R. T. C. M., Molen, M., Raats, M., Ettema, T. P. (2009). Neuropsyciatric symptoms and quality of life in patiens in the final phase of dementia. International Journal of Geriatric Pyschiatry 24: 25-32 . Linnamägi, Ü., Asser, T. (2004). Dementne inimene- koormus ühiskonnale. Eesti Arst, 83 (4), 256-261. Linnamägi, Ü., Braschinsky, M., Saks, K., Võrk, E., Lääts, T. (2008). Käsiraamat Õendushoolduse osutamise nõuded. (2007). Eesti Haigekassa, Eesti Gerontoloogia ja
videosalvestused, eelnevalt ettevalmistatud diagrammid, millele vaatleja märgib inimeste asukohad. Tuleb meeles pidada ja arvestada, et käitumise jälgimisest teadmine võib inimeste käitumist muuta. Käitumise kaardistamist kasutatakse sageli laste puhul, sest intervjuud või testid on neile vähem sobivad. Soome ja Madalmaade psühholoogid on näiteks uurinud koolilaste teeületust (Nummenmaa & Syvänen, 1974; Van der Molen, Kerkof, & Jong, 1983). Mõlema uurimuse järel tehti ettepanekuid laste liiklusõpetuse programmideks. Käitumuslikud kaardid võivad olla koha-kesksed (place-centered) või indiviidi-kesksed (individual-centered): · koha-keskse kaardistamise puhul vaadeldakse tegevusi teatavas kohas, kandes ettevalmistatud diagrammidele inimeste asukohad ja tegevused; · indiviidi-keskse kaardistamise puhul jälgitakse teatavat inimest või inimesi erineval ajal ja kohtades
annaabi.ee 
