VALGUD valgu molekuid on (bio)polümeerid, mille monomeerideks on aminohappejäägid. Aiminohappeid valkudes on 20. AMINOHAPE koosneb aluseliste omadustega aminorühmast (-NH2) ja happeliste omadustega karboksüülrühmast (-COOH), ülejäänud osad (radikaalid R)aga varieeruvad kõigil 20-l aminohappel. Amino-happed on omavahel ühendatud peptiidsidemega. PEPTIIDSIDE- tekib ühe aminohappe aminorühma ja teise aminohappe karboksüülrühma vahel, eraldub vesi. VALKUDE STURKTUURID : I järku struktuur (primaar strk)- aminohappe jääkide järjekord molekulis. NT: Ser-Leu-Ser. Hoiavad koos peptiidsidemed , nt: insulin II järkustruktuur (sekundaarstrk.) tekib kui primaarstrki valgu molekul keerdub spiraalselt või voltub kokku. Hoiavad koos vesiniksidemed. Nt: ämblikuniit,juuksed , küüned III järku strk. (terstiaalstrk.) sekundaarstrkiga molekul kägardub kokku. kerajas e. gloobul , nt ensüümid, vereplasma valgud (A,B) , munavalge valk niitjas e. fibr...
Glükoos -> 2 püroviinamarihape(CH3COCOOH) + 4H 2ADP +P -> 2ATP Eralduvad vesiniku aatomid seostuvad vesiniku kandjana. NAP mis võimaldab vesiniku aatomeid hiljem kasutada. Tsitraaditsükkel Püroviinamarihappe edasine lagundaine koonseb reaktsioonidest, mille käigus eralduvad järk-järgult CO2 molekuliga ja aatomeid. Hingamisahela reaktsioon 12NADH2+6O2 -> 12 NAD+12H2O Hingamisahela reaktsioonides vabanevad NADH2 molekuid H aatomitest. Moodustunud NAD on uuesti kasutatav 1. Ja 2. Etapis. Eralduvad vesinik seotakse hapnikuga ja moodustab H20 vbaneva energia arvel saab 12NADH2 molekuli kohta sünteesida 36 ATP molekuli. Fotosüntees Taime roheliste osade rakkudes on rohelise värvusega aine klorofüll, mis paikneb taimeraku kloroplastides. Klorofüll võimaldab valgus energiat kasutades sünteesida CO2 ja H2O-st orgaanilisi ühendeid
kompleksi koordinatsiooniarvu. Üks ja sama tsentraalaatom võib enda juurde siduda erinava arvu ligande. See kõik sõltub tingimustest: keskkonna pH, liganide arv, ülekaal lahuseses, temperatuur, ligandide tüüp jne jne. Nt Cu(II) aatom võib seonduda sõltuvalt asjaoludest 2, 3 või 4 ligandiga. Näide kompleksimoodustajast alumiinium(3+) ja ligandideks, milleks on selles näiteks vee molekuid. Kompleksimoodustaja võib olla nii ioon kui ka neutraalne aatom, tavaliselt siiski ioon, enamikel juhtudel metalliioon, mis on eriti ergutatud looma sidemeid ka orbitaalide abil, mis on tal tühjad ja hübridiseerunud. Kui sisesfäär (kompleksioon) oma negatiivset laengut, kogunevad omakorda tema ümber positiivsed ioonid ja kui sisesfäär on positiivse laenguga, kogunevad tema ümber anioonid.
Lisatud komplementaarsed ahelad on kuidagi eelnevalt katseklaasis märgistatud. Kui märgistatudud ahelad vedelas puhvris hulpides leiavad komplementaarse otsitava ahela, siis jääb see sinna kohale filtrile kinni. Võtame filtri lahusest välja ja peseme puhtaks ja paneme peale rüntgenfilmi ja ilmneb soovitud band. Seda protsessi, kus nukleiinhapped kantakse geelilt üle filtrile nimetatakse blottimiseks. Kui geelis ei ole separeeritud nukleiinhappe molekuid vaid valgumolekulid, siis saab ka neid filtrile üle kanda. Kuid hübridiseerimisel tuleb kasutada komplementaarsete nukleiinhapete ahelate asemel spetsiifilisi antikehi. Meetodi välja mõtleja oli Ed Southern, kes demostreeris seda DNA'ga. Õige varsti demostreerisid teised inimesed seda sama RNA puhul. DNA hübridiseerimist hakati selle mehe järgi kutsuma southern blotting. RNA hübridiseerimist hakati kutsuma northern blottinguks. Valkude hübridiseerimist nimetatakse western blottinguks.
annaabi.ee 
