kes on sündinud enda generatsiooni uueks ja viimaseks lüliks, elulugu. Leemet on alati viimane, kes midagi teeb või näeb, olgu selleks Põhja Konna nägemine või oskus mõista ussikeelt. Leemet on sunnitud jälgima, kuidas inimesed valivad iidsete kommete asemel uue elustiili. Inimesed valivad metaselu asemel külaelu ning põdralihale eelistavad nad putru ja leiba ning ussikeele õppimiseks on nende keeled pudru ja leivaga ära rikutud. Leemet jääb viimaseks mohikaanlaseks, kuid see ei taga talle poolehoidu ka metsas, kuna sealsed meelest nõrkuvad ja vananevad raugad suhtuvad umbusklikult ka metsa jäänud noortesse. Leemet jääbki kahe tule vahele ja ainus koht, kus ta end turvaliselt tunneb, on ussipesa. Leemeti parim sõber reedab ta ja kolib koos perega külla, kus unustab ussisõnad. Kahevahel hõljuv Leemet peab tegema otsuse, kuhu leeri ta kuulub. Leemet proovib samuti metsast põgeneda ning elab mõnda aega külas, kuid pöördub hiljem tagasi
läinud muusik, kelle õhtu tooks lauluväljakutäie rahvast kokku. Ega Eestimaal taolisi inimesi just väga palju olegi. Tegin Olkule galakontserdi ettepaneku juba kakskolm aastat tagasi. Oma tagasihoidlikkuses ta toona sellest loobus. Olku muusika on läinud mitme põlvkonna hinge. Tõnis Mägi, sõber ja mõnikord esinemiskaaslane: Olav Ehala on meil praegu ainuke kergemuusika helilooja. ,,Ta on isetegija ja teda võib nimetada vanaks mohikaanlaseks. Ta on klassik ja samas kihvt inimene, kellega on alati rõõm koos töötada." Mägi avaldab enim tunnustust Ehala töödest ,,Nukitsamehele" ja rokkooperile ,,Johnny". "Ta on kirjutanud väga palju head muusikat. Ehalal on erakordne anne, ta on suur isiksus." Lembit Saarsalu, ammune sõber ja kolleeg: Olku ongi täpselt selline nagu välja paistab alati elurõõmus, humoorikas, andekas, teotahteline ja ideesid täis
annaabi.ee 
