liiduvabariikides, millega algas kakskeelsuse kampaania. Venestamise ja rahvusliku identiteedi hävitamise poliitika kutsus eestlastes esile laialdase rahulolematuse. Rahvusliku kultuuri areng oli kogu nõukogude perioodil ideoloogilise surve all: kultuur pidi olema sisult sotsialistlik ja vormilt võis olla rahvuslik. 1960.aastatel saavutati märkimisväärne loominguvabadus. Tsensuur nõrgenes, rohkem järgiti omakultuuri traditsioone, jälgiti lääne moevoole. Kerkis esile uus põlvkond kirjanikke, kunstnikke, kes püüdsid laveerida lubatu ja keelatu vahel: Paul-Erik Rummo, Jaan Kaplinski, Mati Unt, Hando Runnel, Viivi Luik jt. Tallinnas toimus I dzässifestival NSV Liidus, levis rock-ja beatmuusika. Arenesid kino, raadio, televisioon, endiselt toimusid üldlaulupeod. Rahvuslikku identiteeti aitas alal hoida emakeelne õpetus haridussüsteemi kõikides lülides, sh. kõrgkoolis.
kogemustepagasist, milline asjaolu põhjustas tagasipöördumisi tuntud miljöö ja korduvate tüüpide juurde. Loomupärane jutuosavus, murtus sõnalise viimistluse suhtes progresseerus aegamööda ning viis mõttekordustesse ja stiilistampidesse. Lutsu loominguline areng, mille algus oli paljutõotav, ei kulgenud vaadeldaval perioodil elu kunstilise mõtestamise sügavuse ja avaruse suunas. Väheste tulemustega järgis kirjanik uusromantilise moevoole, teiselt poolt hakkas juba varasemal loominguperioodilgi Lutsu ähvardama enesekordamise hädaoht. Uusromantilises hoovuses taandus lutsulik huumor sentimentaalsete nootide ees, tema kirjanikuloomuse selgesti tajutavas kahesuses tõusis juhtivale kohale traagiline elutunnetus. Pärast kunstiliselt väheütlevaks jäänud katsetusi pöördus Luts 20- ndate aastate algul uuesti realistliku miljöö- ja karakterkirjanduse juurde. Mitmesugust
annaabi.ee 
