Samas muutus mood väga aeglaselt, nii et tütrel sobis kanda ema rõivaid, ilma et pruukinuks muretseda elust ja moest mahajäämise pärast. Feodaalidele tegi meelehärmi linnakodanike(eriti naiste) uhkeldav riietus, mis varjutas aadlimeeste ja nende naiste- tütarde riietust. Feodaalid nõudsid eeskirju, millega kehtestataks piirangud riidesortide ja tegumoodide kasutamises ning määraks kindlaks moe ja rõivaste ning ehete kaalu. Moesurve osutus tugevamaks igasugustest korraldustest ja käskudest ning feodaalid virisesid aina edasi ja edasi. Moe üle kurtsid ka jutlustajad. Häbiväärseks peeti katmata ihu, kuna inimkeha oli kiriku poolt patuseks kuulutatud. Tänapäeval etendavad moes juhtivat rolli naised ning nende rõivaid, kuid keskajal andsid tooni eelkõige mehed. Linnaelanikud armastasid ääretult kirjuid riideid, mille iga käis või säär pidi olema eri värvi. Samas oli igal värvil ka oma tähendus:
2. Laialivalguvus kuna postmodernistliku ajastu kunst võib olla peaaegu ükskõik milline, iseloomustab kultuuri üldpilti ülim laialivalguvus. 3. Marginaalsus alternatiivsust, sest kui kõik on laiali valgunud, siis on suurem osa sellest ka marginaalne, kõrvaline, ääreala. Marginaalset ehk tsentrist väljunud kultuuri on postmodernismis alati rohkem kui peavoolukultuuri. Sellest ka surve peavoolule. Esiteks moesurve: moodi saab minna ainult see, mis moes ei ole, järelikult midagi marginaalset. Teiseks kunstiline surve: kuna 37 marginaalsus tavaliselt ei müü, siis on see turu ja moe survest täiesti vaba ning võib selle asemel keskenduda kunstilistele küsimusteel, väjendusvahendite täiustamisele, tunnetuse avardamisele ja olla seetõttu peavoolust kvaliteetsem. 4