ja kanaleid rajama, tänu millele neil oli väga arenenud põlluharimine. Niiluse viljakal mullal oli võimalik kasvatada nisut, otra, ube, läätseid, herneid, porrulauke ja sibulaid, samuti puuvilju nagu datleid, viigimarju, greipe ja meloneid. Kuna põlluharimiseta ei saa tsivilisatsiooni eksisteerida, siis järelikult Niiluseta oleks Egiptus olnud tühipaljas kõrb peaaegu ühegi inimeluta. Kuigi mõned väiksemad tsivilisatsioonid oleksid saanud tekkida Vahemere, Punase mere, Suezi lahe ja Moerise järve (tänapäeval tuntud kui Birket Qarun) rannikutel, poleksid need tsivilisatsioonid siiski olnud kaugeltki nii võimsad kui seda oli Egiptus. Egiptlased ei jäänud ka lihatoidust ilma tänu Niilusele jõele - jõelähedus oli sobiv paik erinevate loomakarjade kasvatamiseks, nagu lamba- ja kitsekarjade, jõest said egiptlased püüda palju erinevaid kaluliike odade ja võrkudega ning Niiluse delta juures pesitsesid mitmed erinevad linnuliigid
päevaga. See individuaalselt võrdlemisi väike töökogus hoidis süsteemi käigus. Kui peakanalid, mitmed neist loomulikult tekkinud, kord paigas olid, tuli neid ummistuste vältimiseks vaid igal aastal süvendada. Ülesannetele lisandus veetõkete tõstmine. Tammide ja kanalite ehitamine toimus lokaalsel tasandil. Pikka aega pidasid ajaloolased niisutust eelkõige keskvalitsuse prioriteediks. Praegu peab suurem osa teadlasi nende sekkumist minimaalseks. Ilmselt seisnes see Fayumis asuva Moerise järve veetõkete avamises ja sulgemises jõevoolu reguleerimise nimel. Niisutamise eetilist tähtsust, vee peatumatu ja ausalt jagatud voolu võimaldamist, rõhutatakse tunnistustes, mida ba (hing) peab enne surnuteriiki sisenemist jumalate ees andma: 33. Ma ei ole teinud takistusi veele, mis oleks pidanud voolama. 34. Ma ei ole lõhkunud märatsevat veevoolu sisaldavat kanalit. Surnute raamat, peatükk125 Vee kättesaamine ujutusperioodide vahel oli igaühe oma asi. Kuni saduffide
annaabi.ee 
