Meil on teatud järjepidevus ning anonüümsed loojad, keda tollane avalikkus nägupidi ei teadnud, kuna ajakirjandus ei huvitunud asjaosaliste eraelust ega pannud kedagi neist hoolikalt meigituna-riietatuna klantsajakirja kaanepildile. Kogu moeinfogi pidi mahtuma vaid kahe perioodiliselt ilmuva naistele suunatud ajakirja Siluett ja Nõukogude Naine lehekülgedele. Need, keda tänaval ära tunti, olid mannekeenid. Tänapäeval on aga pea iga moeosakonda sisse saanud tudengihakatis meedias tippdisainer. Igatahes pole kahtlust, et meil on omaenda moe ajalugu, mida sugugi häbeneda ei tule, eriti veel mitte seetõttu, et suurem osa sellest jääb nõukogude aega. Ka see on märkimisväärne etapp meie kultuuriloos ja lähimineviku mõtestamine alles vaikselt hoogu võtmas.
millel on nõudlust palju rohkem kuna nad on soodsama hinnaga. RIMI ja Selveri ketikaubad on ühed parimad alternatiivid eesti turul. Turupuudujääk ei puuduta ainult toidukaupu. Mitmekülgsusest jääb tihtipeale puudu ka hügieenitarvetes, riietevalikus, varuosades ja igapäevastes tarbeesemetes. Riietevalik on küll jõudsalt laienenud, on tulnud uusi tuntuid riidekette (nt. H&M), aga sellegipoolest saaks moeosakonda jõudsalt täiendada. Ülemaailmselt on nii palju erinevaid tooteid, aga see on suisa hämmastav, kui vähe neid tooteid jõuab meie kodumaale. Mõeldes oma sõpradele ja kaaskondlastele, siis koostasin läbi interneti väikese rahvaküsitluse. Vastuseid oli erinevaid ja seinast-seina, aga üks on kindel: naised teavad, mida naised tahavad. Alustades erinevatest meigibrändidest (Mac, Too Faced jne.) ning lõpetades erinevate moebrändidega
annaabi.ee 
