neutraalsetes toonides või maarohtudega värvitud kangastest rõivaid. Kirevamast kangast särgi kant märkis juba paremale järjele jõudmist. Meelsasti kanti ka pealismantleid. Rikkamad linlased kinnitasid oma mütsidele ja kübaratele pärleid ning värvikirevaid sulgesid. Vööd olid neil kaunistatud hõbedaga, sõrmedes läikisid kallid vääriskividega sõrmused. Pesu kasutati väga vähe.Jalatsid õmmeldi nahast pehme tallaga ja kitseneva ninaga. Moenarride kinganinad olid kohati nii pikad, et takistasid kõndimist. Et hõlbustada liikumist, kinnitati kinganinad keti abil põlvest allapoole. Rõivaste valmistamise põhilisteks materjalideks olid linane ja villane. Kõrgemate seisuste rõivad valmistati kvaliteetsematest peenekoelisematest kangastest ja mida jämedakoelisemast kangast kasutati, seda madalamal sotsiaalsel positsioonil kandja oli. Siid- ja puuvillakangast kehakatteid said lubada väga jõukad linlased, nõela- ja niplispitsi
kohtades. Pead tuli hoida otse, ei tohtinud naeratada, kõnelda ega kasutada kosmeetikat. Istuval tütarlapsel pidi olema pilk maas ja käed kõhul. Rikkamad linlased kinnitasid oma mütsidele ja kübaratele pärleid ning sulgesid. Vööd olid kaunistatud hõbedaga, sõrmedes läikisid kallid vääriskividega sõrmused. Pesu kasutati väga vähe. Jalatsid õmmeldi nahast pehme tallaga ja kitseneva ninaga. Moenarride kinganinad olid kohati nii pikad, et takistasid kõndimist. Seega kehtestati piirangud, mis lubasid linnakodanikel kanda kuni 30 cm. Pikkuseid kinganinasid (feodaalidel lubati kuni 70cm) Et hõlbustada liikumist kinnitati kinganinad keti abil põlvest allapoole. Riietus oli keskaegse inimese sotsiaalse kuuluvuse peamine tunnus. HÜGIEEN, HAIGUSED JA ARSTIABI Ristisõdade mõjul tõusid Euroopas au sisse saunad. Nagu Rooma impeeriumi ajal nii ka keskajal, ei olnud saun üksnes pesemiskoht
annaabi.ee 
