Kunstnik oli rohkem pühendunud Itaalia kunstiajaloo õppimisele kui maalimisele endale. Koolis kohapeal käis ta ka harva ja armastas maalida hoopis kohvikutes või bordellides. 1903.a ja 1905.a puutus Modigliani Venezia biennaalidel kokku prantsuse impressionistide töödega, Auguste Rodini skulptuuridega ja sümbolistlike teostega. Venezias õppimise ajal sai alguse ka Modigliani enese hävitamine. Ta hakkas tarvitama hasisit ning osales spiritimiseanssidel. Selle tõttu on hakatud Modiglianit kutsuma ka ,,neetud kunsnikuks" (peintre maudit). 3. ELU JA LOOMING PARIISIS 1906.a alguses suundus Modigliani elama Pariisi Montmartre'sse, Caulaincourt'i tänavale. Sealset kunstielu peeti progressiivseks ning seal tekkisid ja lõid läbi uued kunstistiilid. Algselt elas küll Amedeo ühes mugavas hotellis Seine'i paremkaldal, kuid kolis seal üsna peagi Montmartre'isse ja hakkas õppima Academie Colarossis aktijoonistamist. Seal kohtus ta
märgata on ka neegriplastika mõjusid. Tema teosed on primitivistlikult nukrad ja õrnad ning nendes on midagi sellist, mis köidab pilku ning on väga meeldejääv. Modigliani oli ehtne sajandialguse kunstniku prototüüp, kes elas Montmartre'il ja Montparnasse'il, mürgitas ennast alkoholi ja narkootikumidega ja piinles armastuse ja rahahäda käes. Ta kehastas endas tõelist boheemlast ning teda on isegi kutsutud viimaseks tõeliseks sellise elulaadi esindajaks. Modiglianit on iseloomustatud kui üksildast intelligenti, kes oli ümbritsetud kuulsustest ning pahedest. Elulugu Modigliani sündis 12. juulil 1884. aastal Itaalias Livornos juudi perekonnas. Ta oli naljas laps. Tal oli väga lähedane suhe oma emaga, kes poja halva tervise tõttu teda kümnenda eluaastani kodus õpetas. Ema oli just see, kes innustas poega kunstiga tegelema. Kui Amedeo oli 11-aastane, kirjutas ema oma päevikusse: "Selle lapse iseloom ei ole veel
annaabi.ee 
