Mainida võiks ka ameerika koreograafi, balletilise neoklassika looja George Balanchine'i Serenaadi, vaatamata koreograafi eitavale suhtumisele Duncanisse. Ka inglise 20. sajandi väljapaistvad ballettmeistrid Frederick Ashton ja Antony Tudor on Fokini kaudu Isadora järglased: Tudor muusikakasutuse ja psühholoogilist tõde taotleva zhesti kaudu, Ashton "kaunite peakallutuste" ja pehmelt kaarduvate käte näol. Moderntantsus on Duncani inetul liikumisel ühist saksa ja ameerika varase moderntantsuga, samuti kasutas Isadora esimesena põrandat ning langemistehnikat. Isadora autobiograafia on mõjutanud José Limóni nii tantsu mõtestamise kui ka liigutuste iseloomu osas. Lisaks eelmainitule viis Isadora Duncan tantsu nende inimesteni, kes varem tantsuetendustel ei käinud, ja taastas tantsu maine kunstnike ringkonnas. Kokkuvõte. "Ta on meie ise, enne kui elu õpetab meid "mõistlikuks" (ambitsioonituks) selle suhtes, mida loodame saavutada," on kirjutanud Fernand Divoire
sajandil, peamiselt pärast Teist maailmasõda, võis juba sajandi lõpu poole märgata elitaarse ja massikultuuri vahelise barjääri õhenemist, erinevuste ähmastumist. Postmodernism otsib võimalusi suuremaks eluläheduseks, akadeemiline ja tõsifilosoofiline kunst annab teed kergemale kujutamislaadile. Sellest tuleneb, et postmodernismi ajal võib tõsine muusika esineda koos performance'iga, traditsiooniline maalinäitus videoinstallatsiooniga, klassikaline ballett moderntantsuga. Kõrvuti käivad globaalne ja subkultuur, punk- ja rahvakultuur; konkreetselt kirjanduses saavad kokku ilukirjandus ja ,,kolekirjandus". Moes on ka ulmekirjandus kui nüüdisaegne müüt, mis kannab tänapäeva inimkonna kartusi ja lootusi. Postmodernismi sünniajaks peetakse 20.sajandi 60.-70.aastaid, moeterminiks kujunes see 1980ndatel. Kõige üldisema definitsiooni kohaselt aga võib postmodernistliku kirjanduse hulka arvata kogu Teise maailmasõja järgse uuendusliku kirjanduse
annaabi.ee 
