kirjutatud mälestusi endast, teistest, sündmustest, mida kirjutaja ise on kaasa elanud või pealt näinud ja mälu järgi kirja pannud. Keskajal läks memuaaride kirjutamine moodi esmalt Prantsusmaal seejärel ka Inglis- ja Saksamaal. Keskaegsed kroonikad sisaldavad sageli autorite isiklikke läbielamisi ja nägemusi, see puudutab ka nö Balti kroonikaid. Esimesed Eesti elukroonikad said tekkida alles ärkamisajal kui selleks kujunesid maarahvast eralduvas ja moderniseeruvas eesti ühiskonnas vajalikud üldkultuurilised ja hariduslikud tingimused. Eelärkamisaja ja ärkamisaja vanemad tegelased kroonikaid ja autobiograafiaid ei kirjutanud, seda tegid nooremad tegelased, kelle mälestused avaldati hiljem.11 1911. aastal avaldas eesti ajalooteadusele alusepanija Villem Reiman programmilise üleskutse ,,Ajalooliste mälestuste korjamine". 1912. Aastal ilmusid Heinrich Rosenthali mälestused rahvuslikust liikumisest, 1914. Aastal Martna Eesti külaelu arenemisest, 1915
Kui informatsioon oodatavast käitumisest mingil põhjusel ei jõua adressaatideni, on tegemist n-ö kommunikatsioonihäirega sotsiaalses ruumis, mis väljendub normide eiramises ning mille puhul kõneldakse "ebaefektiivsetest normidest". Tegemist on lootusetu nõiaringiga, millest väljumisele aitaks kaasa vaid riigi ja ühiskonna teineteisele lähendamine ning koostöö vastavate institutsioonide vahel. Õiguse ülesanded Nüüdisaegses, üha enam moderniseeruvas ja transnatsionaliseeruvas maailmas on levinud arvamus, et õigusel ei ole piire, ta peab laienema kõigile aladele ja tasanditele. See tähendaks, et kõik sotsiaalsed suhted tuleks õiguslikult reguleerida. Ometi tundub see võimatu ja ka mõttetu ühest küljest ei ole võimalik ette näha kõiki inimsuhetes ettetulevaid nüansse, teisest küljest oleks absurdne üritada kõiki neid suhteid kirjalikult fikseerida ning näha ette riiklikud sanktsioonid teisitikäitujatele. Nii on
annaabi.ee 
