Eesti 1920ndate arhitektuuri võime iseloomustada kui värske iseseisvunud rahva ehituskunstilist eneseotsimist. Esimesed arhitektist eestlased olid K. Burman ja A. Perna ning oma arhitektkond moodustus samaaegselt riikliku iseseisvuse tekkimisega 1918. aastal. Nad alustasid enne I Maailmasõda. Arhitektid olid õppinud peamiselt 1862. a. asutatud Riia Polütehnilises Instituudis ja täiendanud end Saksamaal. 1920. aastate traditsionalism kujutab endast kohaliku luterliku baroki moderniseeringut, mida iseloomustavad rasked väikeste ja väheste avadega ehituskehad ja kõrge kelpkatus, fassaadid on liigendamata ja kaunistusteta. Eesti 1920. aastate traditsionalism võib võrreldes Soome ja Rootsiga tunduda saksapärane, kuid saksa Heimatkunsti jaoks on ta liiga põhjamaiselt lihtne ja karm. 1920. aastate traditsionalism oli siiski väga loogiline sissejuhatus uue vabariigi arhitektuuri. Kuna Eesti Vabariigi tekkega olid eestlaste jaoks probleemid lahendatud, sest maareform jagas
aastal. Arhitektid olid õppinud peamiselt 1862. a. asutatud Riia Polütehnilises Instituudis ja täiendanud end Saksamaal. Vanadest kultuurmaadest erinevalt traditsioonide koorma puudumine hõlbustas funktsionalismi vastuvõttu, teisalt aga kultuurikihi hõredus ei loonud pinnast arhitektuuriavangardiga sügavamaks haakumiseks. Funktsionalismile eelnenud arhitektuuri võib Eestis nimetada 1920. aastate traditsionalismiks. 1920. aastate traditsionalism kujutab endast kohaliku luterliku baroki moderniseeringut, mida iseloomustavad rasked väikeste ja väheste avadega ehituskehad ja kõrge kelpkatus, fassaadid on liigendamata ja kaunistusteta. Eesti 1920. aastate traditsionalism võib võrreldes Soome ja Rootsiga tunduda saksapärane, kuid saksa Heimatkunsti jaoks on ta liiga põhjamaiselt lihtne ja karm. 1920. aastate traditsionalism oli siiski väga loogiline sissejuhatus uue vabariigi arhitektuuri. Kuna Eesti Vabariigi tekkega olid eestlaste
annaabi.ee 
