Artiklis 4 (tööstus ja energia tootmine). 1. Pooled hoolitsevad selle eest, et uute tööstusettevõtete loomisel rakendatakse parimat kasutusel olevat tehnoloogiat ja parimat keskkonnakasutuse praktikat. 2. Pooled astuvad samme tööstusettevõtete fosfor- ja lämmastik ühendite ning raskmetallide ja õlide ning teiste Läänemere keskkonnakaitsekomisjoni (edaspidi Helsingi Komisjoni) soovitustes määratletud vett reostavate ainete vähendamiseks väljalaskudes, moderniseerides ettevõtete tootmisprotsesse ja parandades reovee puhastusastet. Eesmärgiks oli reostuskoormuse vähendamine 1996. aastaks keskmiselt 50% võrreldes 1987. aastaga. 3. Pooled püüavad intensiivistada asumite reoveepuhastusseadmetesse juhitavate tööstusreovee eelpuhastust. 4. Poolte pädevad ametivõimud selgitavad välja sellised vanade tööstusettevõtete tootmisalased ja reovee puhastamist puudutavad muudatused ja lepivad kokku projektid, mille elluviimisega kahjulike ühendite ja
seostuvaid aspekte. Tänapäevases infoühiskonnas on küll suur rõhk pandud elektriautode revolutsioonile, kuid usun, et ei kao veel ka kuhugi fossiilkütustel sõitvad autod. Samuti on ka minu poolt valitud teema parajalt infotehnoloogiaga seostuv mis poleks tänapäeval ? (mikroprotsessorid, kondendsaatorid, takitstid jms) Teema on aktuaalne just nimelt eelpool mainitule kas kaotada ära fossiilkütustel sõitvad autod, või on äkki neid võimalik kuidagi moderniseerides teha ökonoomsemaks, kasutajasõbralikumaks ning ehk äkki ka veel tootlikumaks ? Järgnevate järelduste ja kokkuvõtete põhjal usun, et võib väita, et ennem täiustatakse fossiilkütustel töötavaid mootoreid, kui arendatakse elektriautosid. Olgem ausad, ühiskond on harjunud tankima vedelkütust, ja harjumuse jõud on suur. Käesolevas töös toon ka välja teemaga seonduvad süsteemid, elemendid ning seadmed, mis on tänapäeva modernsetele autodele omased
Eesti rahvusriigis. Sellest tõmmatagu konsekventsid. Rahvusliku kultuuri probleem. Rahvuslik — see on omapärane, rahva hingest võrsunud ja suuteline sügavasse rahva hinge tungima. Sellisena mõtleme rahvuslikku kultuuri. Omapärast saame siingi luua esijoones vaid maast. Meie senise vaimukultuuri loomingu kandvam ja püsivam osa ongi nii kujunenud: keel, rahvaluule, rahvalaul, rahva rakendusteadus (põllumajanduse alal) ja -kunst. Neid stiliseerides ja moderniseerides hoiame neid kultuuritraditsioonidena rahva seas ja nendele ehitab võimelise eliidi looming kõrgemaid tippe. Seda ehitamist ei saa muidugi mõelda mingis kinda-kirja või rahvaluule värsimõõdu edasikandmises, vaid rahvast võrsunud ja rahvas kajastuvat eestlase vaimu vaba algupärast loo- mingut. Rahvuskunst on see, mis suudab panna meie inimese — tänase või homse — südamed liikuma. Nii on meie kirjanduses, kus jäädavad suurteosed või
annaabi.ee 
