nach-, vor-, um-, zu-. Olevikus ja lihtmineviku vormides nad lahutuvad sõna eest ja lähevad sõna lõppu, kolmandas põhivormis tuleb lahutatava eesliite ja verbi tüve vahele kolmandale põhivormile omane ge-. Näit. angekommen, abgefahren, ausgezogen, aufgestanden. Saksa keele verbi pööramisel iseloomustavad pöördelõpud, veel tuleb silmas pidada teatud erinevusi, mis on pööramisel lahutatava eesliitega verbidel ja modaalverbidel (Modalverben). On täiesti reaalne (ja vajalik) saksa keele verb oma iseärasustega selgeks teha ja pähe õppida. Absoluutselt selged ja korrektsed peavad olema abiverbid "sein", "haben", "werden", selged ja korrektsed ka modaalverbid "können", "dürfen", "müssen", "wollen", "mögen", "sollen". siis edasi tugevate (ebareeglipäraste) verbide põhivormid. Mõista on siin suhteliselt vähe, kogu töö on suures osas tuupimine. Saksa verbi puhul võib tuupimisega
täistähenduslik verb. Modaalverb ei mõjuta lauses aluse kasutamist, sellest ei saa moodustada tegijanime ja see ei esine üldiselt infinitiivis (ei saa öelda: ma kavatsen võida, ma soovin pidada). Verbide vaegmuutelisus - Osa verbe on semantiliselt ja morfoloogiliselt vaegmuutelised, nt pöördes ja tegumoes ei muutu ilmastikuverbid (nt täna sajab, tuiskab, müristab; maa haljendab on vaid oleviku ainsuse 3. pöördes). Modaalverbidel pidama `kohustatud olema', tunduma, näima, paistma puudub impersonaali vormistik. Vaid üksikutes vormides esinevad verbid: pole, polnud, poleks, polevat; ära, ärgem, ärge, ärgu; säh, sähke, sähku. 16. Käändsõna tüvi - Ühe- ja kahetüvelisus. Ühetüvelistel käändsõnadel liituvad kõik vormitunnused vokaaltüvele (nt jalg, õpik, pesa), kahetüvelistel on aga mõni vorm saadud konsonanttüvest (need on enamasti ainsuse osastava ja mitmuse omastava käände vormid,
annaabi.ee 
