aga vastavusteooria on ontoloogilisel tasemel ütleb, et kuna tõed vajavad tõetagajat, siis on maailmas midagi, mis vastaks neile tõestele väidetele. Tõe maksimaalne teooria ütleb, et kõik propositsioonid on tehtud tõeseks läbi millegi siit maailmast, mõned mitte-propositsioonilised asjad või nende kogumid jne. Iga propositsiooni tüüp, igalt diskursuselt peab leidma sobiva tõetagaja. Armstrong toob sisse laiendused tingimuslikust tõest, modaalsetest tõdedest, tõed minevikust-tulevikust ja ka matemaatilised tõed. Tema juhtum lasub edukalt näidatud tõetagaja teoorial kõikidel nendel laiendtustel. Aga ka näitab, et pole muid olulisi diskursusi väljaspool tema kaalutlusi ja et poleks olemas neil tõetagajat. Ta leiab, et tõetagaja teooria on vajalik, et anda nii tõe päris definitsioon kui ka tõe nominaalne definitsioon. Tõetagajad on siis asjalood. Igal tõesel väitel peab olema tõetagaja.
veel poeetikat, meetrikata ja üldista esteetikat. Selle muusikat hõlmav osa sisaldab pikka tehnilist diskussiooni ja termineid, kuid enamusi neid ei ole veel lahti kodeeritud ja seega palju infost ei ole veel loetav. Teose muusikat käsitlevad osad tulevadki tavaliselt välja seotuna teiste teemadega, kuid on ka vaid muusikale pühendatud osasid, näiteks sisaldab Ntyastra üldist diskussiooni instrumentaamuusikast: häälestamisest, skaaladest, modaalsetest mustritest ja funktsioonidest, eraldi peatükid on veel keel- ja puhkpillidest, trummidest ja idiofonidest, kuid sellest täpsemalt essee muusikainstrumente tähistavas peatükis.5 Pisut hiljem on kirjutatud teine muusikat käsitlev dokument, Dattilam, India targa Dattila poolt. Teoses on muusika (gndharva) all nähtavasti käsitletud vaid sanriti draama rituaalseid eelmänge (prva-ragasid), samas kui Ntyastra kästiles draamat üldiselt. Vana-India perioodist välja jääb 8.-9
annaabi.ee 
