armeega, liitumine Soome sõjaväega, metsavendlus või põgenemine lääneriikidesse. Tol ajal oli ka poliitikutel vaja teha suuri ja rasked otsuseid. Teises maailmasõjas sõdisid eestlased enamasti kolmes armees, kuid oli ka üksikuid inviide või inimgruppe, kes sõdisid ka teiste riikide armeedes. Peamised sõjaväed, kus eestlased sõdisid, olid punaarmee, saksa armee ja soome armee. Punaarmees olid üldiselt need, keda Vene armee oli mobiliseerinud, ehkki oli sel ajal keelatud värvata armeesse okupeeritud riikide mehi. Saksa väejuhid kasutasid sõja alguses vaid vabatahtlikke, kes tahtsid hingest punast võimu Eestist eemal hoida. See natuke Vene võimu, mis Eestis alguses oli, näitas kõigile ära, kui halb ja kole on Nõukogude võim. Hiljem hakkasid ka sakslased kasutama sundmobilatsiooni, mistõttu vähenesid Eesti meeste valiku võimalused veelgi rohkem. Oli ka neid kes
Vaherahu aeg 13.3.1940-25.6.1941: toiduainete puudus ja NL surve ja kasvav välispoliitiline isoleeritus. Soome riigikaitse tugevdamine ja liitlaste otsimine NL vastu. August: nõustumine saksa sõdurite läbisõiduõigusega (Põhja-Soomest Norrasse) ja relvastuse (hiljem ka teravilja) saamine Saksamaalt. Algas Soome-Saksamaa sõjaline koostöö Lapimaal. 22.6.1940 Hitler ründas NL´i ja kuulutas, et soomlases sõdivad Saksamaa kõrval. Jätkusõda (25.6.1944-19-9-1944) Soome on juba mobiliseerinud, aga kinnitas esialgu oma erapooletust. Peale NL pommirünnakuid Soome parlament tõdes, et riik on sõjas. Soome rõhutas, et peab omaette sõda (kuigi sakslaste vastutusel oli rinne Põhja-Soomes). Eesmärk ja soomlaste üldine soov oli kaotatud Karjala 63 tagasivallutamine, mis realiseerus mõne kuuga (1941). Seejärel vana piiri ületamine ja Ida-Karjala vallutamine (1941-1944). Suur-Soome realiseerimine, strateegilised piirid ja pant
annaabi.ee 
