Territoriaalse laskekorpuse ridades. 1941. aasta 20. juuli üldmobilisatsiooni käigus mobiliseeriti Venemaa tööpataljonidesse 32 000 Eesti meest. 1941/42. aastal suri iga neljas eestlane tööpataljonis. Seega need eestlased olid õige otsuse teinud, kes mobiliseerimise eest varjusid metsadesse. 1942. Aasta sügisel moodustati uued eesti rahuväeosad, sinna said ka need, kes olid tööpataljonides. Ka Saksa väejuhatus rakendas Eestis mobilisatsioone, aga seda alles siis, kui nad mõistsid, et eestlastel pole enam usku nendega vabatahtlikult liituda. Metsavendade salgad, idapataljon ja politseipataljonid moodustati vabatahtlikest. Eesti SS-diviisi puhul kasutati osalist sundmobilisatsiooni ja 31. Jaanuaril 1944. aastal kehtestati üldmobilisatsioon. Mobilisatsiooni käigus leidsid paljud ringkonnad, et sakslaste eest sõdides on see parim võimalus kodumaa kaitseks. 1944. aasta talvel hävisid enamus Eesti väeosadest.
Otsuseid on seostatud jätkuva sõjaga. Selleks ajaks oli sõlmitud vaherahuleping, käisid läbirääkimised, enamlased olid veendunud, et nemad enam sõjas ei osale. Enamlaste loosung oli, et imperialistlik maailmasõda tuleb muuta kodusõjaks. Uut armeed oli vaja kodusõjaks. Kaugemas perspektiivis peeti silmas võimalust viia revol Euroopasse, Vm-lt välja. Sellest, et eesmärgiks oli kodusõja ja revol levitamise kodusõja pidamine, annab märku, et hakati värbama vaid mobilisatsioone, värbamine oli väga piiratud. Tohtis vastu võtta vaid kahe enamlaste partei liikme soovitusel. 23.veebr-ks 1918 oli sel moel vabatahtlikena värvatud u 20 000 meest. Kuna veebr-s alustasid sakslased uut pealetungi, loobuti senisest soovituste nõudmisest. Armeesse said edaspidi astuda kõik soovijad, tõi kaasa elukutseliste sõjaväelaste astumise punaarmeesse. 1918 mai lõpuks oli sel moel suudetud Punaarmee arvukust tõsta 350 000 meheni.
annaabi.ee 
