Valdus ei saa olla kinnisasja omandiõigust tõendavaks tunnuseks. Tugevale kinnistusraamatule iseloomulikult toimub Eestis reeglina kogu kinnisvarakäive (asjaõiguste tekkimine, muutumine ja lõppemine) kinnistusraamatu kannete kaudu (AÕS § 58). Kanne omab paljude teiste õiguskordadega sarnaselt negatiivset toimet, s.t kinnistusraamat on asjaõigusliku olukorra kajastamisel täielik. Vallasasjade registreerimine on nende tohutu arvu ja väikese väärtuse tõttu välistatud (mobilia sunt vigilia). Kinnistusraamat võimaldab seada kinnisasjale õigusi ilma kinnisasja andmiseta õiguse omandaja valdusse (AÕS § 119). See omakorda võimaldab kinnisasja koormata üheaegselt mitme õigusega, mis on tinginud õiguste järjekohtade ning nende võimaliku muutumise reguleerimise seadustes (AÕS § 59). Tugev kinnistusraamatusüsteem võimaldab omakorda asjaõigusi oma asjale (AÕS § 66). Vaid Kesk-Euroopa õiguskorrale on omane anda kinnistusraamatu kandele positiivne tähendus,
kastani puitu. Nikerduste temaatikas ja kujunduses domineerisid mütoloogilised ja allegoorilised ning ajaloolised isikud. Mahutav mööbel oli paigutatud piki seinu ning raskuse tõttu oli seda raske liigutada. Et ka renessanssmööbli, eriti korpusmööbli juures domineeris arhitektuurne element (sambad, pilastrid, karniisid jne.), oli paljudel puhkudel tegu tõelise "sisearhitektuuriga". Veel 15.-16. sajandi jooksul käsitleti möbblit (mobilia) kogu muu varaga (immobilia) koos. Õigupoolest oligi mööbel enamasti nii raske ja kapitaalne, et sel mobiilsust eriti olla ei saanud. Nii nagu ehitusmeistritele, pakkusid ka mööblimeistritele alates 16. sajandist eeskujusid laialt levinud trükitud ornamendi- ehk mustriraamatud. Nende publitseerimise suurimad keskused olid tegelikult Saksamaal - Augsburgis ja Nürnbergis, ühed varasemad mööblikavandeid pakkuvad vaselõiked on pärit Peter Flötnerilt 1530. aastaist. Seni lähtuti
annaabi.ee 
