POLIITILINE SÜSTEEM. Venemaa oli riiklikult korralduselt endiselt piiramatu võimuga monarhistlik riik. Vene tsaar Nikolai II Romanov oli vanameelsete vaadetega, kes jätkas vaimus "üks impeerium, üks valitseja, üks usk ja üks keel." Tsarismi riigiaparaat oli paisunud ülisuureks, kus valitses ametnike kontrollimatu omavoli. Puudus sõna ja trükivabadus, igasugune vaba mõte lämmatati eos. RAHVUSPOLIITIKA. Tsarismi rahvuspoliitika lähtus "ühtse ja jagamatu" suurriigi ideest. Mittevenelasi kiusati taga usu pärast, takistati nende kultuuri arengut ning suruti peale vene keelt ja kultuuri. Suured olid erinevused Venemaa eri piirkondade kultuuris ja majanduse arengutasemes. Kõige kõrgem oli arengutase Euroopa-Venemaa läänekubermangudes. Tänu balti arenenud koolikorraldusele paistsid teistest enam silma eestlased, kellest ligi 79% olid kirjaoskajad. VENE-JAAPANI SÕDA (1904-1905). 19. sajandi lõpul omandas võitlus turgude pärast
segaseisuslased talupoegade ja linnakodanike seast pärit inimesed, kes olid teinud riigiametis või mujal karjääri. Nad olid mõnele ametikohale saanud, mis neid tõstis oma senisest sotsiaalsest staatusest kõrgemale. Enamjaolt oli tegemist inimestega, kes olid saanud keskmiselt parema hariduse kui tavaline talupoeg või linnakodanik. Nad püüdlesid hariduse poole, kuid enamjaolt jäi haridustee poolikuks. Muulaste termin on samuti kahetähenduslik. Tavatähenduses nimetati muulasteks mittevenelasi (suurvenelasi, valgevenelasi, ukrainlasi ja teisi slaavirahvaste esindajaid). Aastatel 18221917 oli muulaste terminil teistsugune sisu olemas (mõeldi kindlaid väikerahvaid, kelle elukorraldust peeti selliseks, et neid oli võimatu integreerida venemaa ühiskonda). Muulaste sekka kuulusid ka juudid. Seisustevaheline mobiilsus ehk üleminek ühest seisusest teise. Seisuslik arvukus sõltus elanikkonna loomulikust juurdekasvust ja seisuslikust mobiilsusest.
annaabi.ee 
