Seepärast (liberaal-utulitaarses traditsioonis) ,,mina" läheb turule alles siis kui ta on saanud teada, mida ta tahab. Moderne tarbimiskultuur on sellise mõtlemisega inimeste jaoks parim, mis olla saab - soovid midagi - ja lähed ja võtad. Majanduslik teooria tarbimisest räägib just sellest. Malthus (1820) kogunõudlus, mida ei saa tekitada ainult tootjate (kes säästavad, mitte ei raiska) ja tööliste poolt (kes saavad oma toodetust vähem raha), peavad olema ka mittetootlikud ametid (arstid, riigimehed jne). Neoklassikaline majandusmudel: kõik tarbijad on suveräänid turul. Paljastatud vajaduste teooria: eelistused ja valikud on sünonüümid: ütle, mida sa ostad ja ma ütlen, kes sa oled. KUID: kriitikud leiavad, et selline asjadest eemaldumine on patoloogiline võõrandumine oma olemusest ja maailmast, kus me elame. Kui maailm on ainult objekt, siis kuidas me saame olla siin kodus? Lõhe subkjekti ja objekti vahel on see, mida on vaja parandada.
elustandard ning ühes sellega riigi harmooniline ja tasakaalustatud areng. Sotsiaalse ümberjaotuse ees- märki täidavad eelkõige progresseeruv tulumaks ning omandi- ja pärandimaks. Maksuraha kasutamise riigi poolt võib tinglikult jagada kaheks: o tootlikud kulud, st kõigile vajalikud kulutused (infrastruktuur, avalik kord, tervishoiu- ja haridussüsteem jms); o mittetootlikud kulud, st tulude ümberjagamine rikkamatelt vaesematele (otsesed toetused, sotsiaalkindlustus jms). Ratsionaalne valitsus püüab leida maksude ja riiklike kulutuste sellise kombinatsiooni, mis maksimeerib häälte arvu valimistel ja sellega tagasivalimise tõenäosuse. Funktsionaalselt määratletakse riiki kahel viisil:
annaabi.ee 
