prestiizne aktsent. Inglise keeles kujunes selleks nt Londoni ümbrus ning Cambridge ja Oxfordi hääldus, mis seostus hariduse, võimu ja mõjuga ühiskonnas. See oli keskajal kohalik hääldusviis, järgnes selle häälduse õpetamine koolides ning hiljem kasutus BBCs ja inglise keele kui võõrkeele õpetuses. Selliselt kaotas see aktsent oma territoriaalsed ja sotsiaalsed juured ning muutus kasutatavaks üle kogu maa. Lõpuks sai temast nn Received Pronunciation (RP). See on mitteterritoriaalne aktsent (non-localized), mis pole seotud kindla territooriumiga ja samas on ta hääldusviis, mida kasutavad ühiskonna kõrgemad kihid. Muud aktsendid säilivad tavaliselt vähem mobiilsetes rühmades ning sellistes, kes pole orienteeritud kõrgharidusele. Selliselt tekib püramiidjas struktuur: mida kõrgemast kihist inimesed, seda enam on nende hääldus ühtne ja selleks on RP; mida madalam klass, seda erinevamad on hääldused, seda kaugemal need on RP-st ja seda enam kasutatakse
viimasega heade sidemete loomine. Reeglina moodustatakse kultuurautonoomia korraldamiseks vastava rahvuskogukonna (minoriteedi): 1) ühiskondlikud esindusorganid; 2) palgalised täitevorganid; 3) vajalikud asutused kultuurautonoomia funktsioonide korraldamiseks. Kultuurautonoomia ei ole niivõrd poliitline, kui sotsiaal-kultuuriline nähtus. Ta tegutseb rangelt asukohamaa seaduste alusel ja raames. Kultuurautonoomia on olemuselt mitteterritoriaalne rahvuslikul valdkonnaalusel korraldatud spetsiifiline omavalitsus. Ta ei asenda kunagi territoriaalset kohalikku omavalitsust oma rahvuse kogukonnale, vaid tema territoriaalorganisatsioonid tegutsevad tihedas koostöös vastava omavalitsusüksuse organitega. Keskvõimu struktuuris on tavaliselt omaette institutsioon, kes tegeleb rahvusvähemuste ning kultuurautonoomia probleemidega ning suhtleb vahetult ja operatiivselt vastavate kogukondade esindustega (võib olla koguni vastav minister)
annaabi.ee 
