juhtub vahel nii, et satume situatsioonidesse, mis meile ei meeldi? Mugav on ju öelda, et see oli saatus. Kas meie uskumused määravad meie elu? Kuidas oma elukäiku on võimalik muuta? Miks juhtuvad halvad asjad heade inimestega? Miks peetakse elus juhtunut enda süüks? Planeet Maa on nagu suur mänguväljak , kus käib mäng nimega ,,Elu". Mulle tundub, et selles mängus on mingisugused reeglid, mida järgijad ei usu ega süüdista saatust, ometi saavutavad soovitut, kuid mängureeglitest mitteteadjad leiavad, et kogu mäng ongi saatus. Olen märganud, et kui inimene on enesekindel ja usub endasse, siis ta ka saavutab palju ja saab oma eluga hästi hakkama. Ta usub, et ta on edukas. Kui aga inimene usub, et ta ei saa hakkama, siis ta ka ei proovi ja soovitu ei täitu kunagi. Oidipusele oli Apollon ette kuulutanud, et tapab oma isa ja abiellub emaga. Ta otsustas kodust lahkuda seega Oidipus uskus tarka, et kunagi tõepoolest juhtub nii ja nii läkski. Täna hommikul kirjandit kirjutama
Unikaalne juugenstiilis teater mitmekesistab südalinna ehk rohkemgi. Sõjas säilis teatrihoone suhteliselt hästi. Täiendusi tehti Draamateatri hoonele vaid 1955. aastal (arhitekt August Tauk), mil praeguse Georg Otsa tänava poole ehitati madal rõduga eendosa ning näitlejate garderoobide kohale neljas korrus, Estonia pargi poolsel külgfassaadil aga laiendati abiruume ning fassaad täienes akendega. Juurdeehitused sulati nii sujuvalt põhimahuga, et mitteteadjad peavad neid Vassiljevi ja Bubõri aegseteks. 1950. aastate teisel poolel ehitati teatrisse ka pöördlava, mis tehti eesti oma inseneride jõudude ja oskustega ilma, et selleks oleks olnud käepäraseid eeskujusid võtta. Teiste teatrite pöördlavad olid sõjav hävinud. Mida siis aga enam kuidagi moodne ei olnud, see oli juugendstiil. 1950. aastal kirjutatakse teatri remontimise ettepanekutes korduvalt, et maja välimus tuleb tõsta nõukogude teatri ideelisele tasemele. 1950
annaabi.ee 
