keha on reaalselt erinevad. 2. Autor märkas, et tal on nägu, sõrmed, käed ja veel liikmeid, mida ta nimetas kehaks. Peale selle ta toitus, kõndis, aistis ja mõtles. Autoril tekkis kahtlus, kas tal on ikka keha? Arutluse tulemusena leidis ta, et mõtlemine on alles ja seega on ta mõtlev asi. Kuna ta on mõtlev asi, siis järelikult on ta ikkagi olemas ja eksisteerib. Mõtlev asi on kahtlev, jaatav, eitav, tahtev, mittetahtev, kujutlev ja aistiv. Autor on olemas, sest ta kahtleb, mõistab, tahab ja kujutleb. Artiklis on toodud pikk arutlus vaha kui keha kohta. Autor otsustab nägemise põhjal, et vaha eksisteerib, siis tuleb sellest ka tema enda eksisteerimine. Nagu ta otsustab, et vaha on, selle põhjal, et teda saab puudutada, tuleneb sellest sama see, et ta ise on olemas. Autoril on olemas keha, sest tal on selge idee iseendast, kuivõrd ta on vaid mõtlev asi ja teiselt
sedasama tõelisust mulle tõesemalt esitaksid. Niisiis tunnen ära [cognosco], et asjad, mida suudan haarata kujutlusvõime abil, ei puutu teadmisse, mis mul iseenda kohta on; ja vaim tuleb neist asjust 9 väga hoolikalt lahus hoida, selleks et ta tajuks ise oma loomust võimalikult selgelt ja täpselt. Ent mis ma niisiis olen? Mõtlev asi. Mis see on? Teadagi kahtlev, jaatav, eitav, tahtev, mittetahtev, ning ka kujutlev ja aistiv. Seda on tõepoolest palju, kui need kõik minu juurde kuuluvad. Aga miks ei peaks kuuluma? Kas siis pole see mina ise, kes ma praegu kahtlen peaaegu kõiges, kes ma aga siiski midagi mõistan, kes ma jaatan, et see üks on tõde, teisi eitan, ihkan rohkem teada, ei taha petetud saada, paljut kujutlen, ehkki vastu tahtmist, täheldan paljut, mis tuleb justkui meeltest? Kas on neis midagi, mis pole
annaabi.ee 
