Arvatakse, et inbriidingu vältimine on põhiline selekteeriv evolutsiooniline suunaja seksuaalse paljunemise tekkel. Sarnaste genotüüpide ühendamisel suureneb järglaste hulgas homosügootide osatähtsus ·Genotüübilt sarnased isendid omavahel geneetilises suguluses olevad loomad ·Laiemas mõttes on omavahel geneetilises suguluses need isendid, kellel on üks või mitu ühist eellast Autbriiding (inglise outbreeding) ehk mittesugulusaretus (ka välisaretus) on taime- ja loomaliikide, kes genotüübilt on suhteliselt kaugemalt seotud (võrreldes inbriidinguga), ristamine. Autbriiding toimub alati liigisiseselt. Autbriidingu oodatav tagajärg on vaadeldava organismirühma heterosügootsuse suurendamine, millega vähendatakse järglase tõenäosust haigestumisele ja geneetilistele anomaaliatele. Autbriidingul paaruvad omavahel loomad, kelle suguluskoefitsient on
Migratsiooni puudumine Valiku/selektsiooni puudumine Indiviidide lõputult suur arv Kõikide genotüüpide võrdne viljakus, säilivus ja eluvõime 7. Populatsiooni geneetilist struktuur mõjutavad tegurid a. Migratsioon – sisse ja väljaränne b. Inbriiding Sugulusaretus Üks või mitu ühist eellast, ühised eellased kuni 5.sugupõlveni (k.a) Suureneb homosügootsus Autbriiding Mittesugulusaretus, välisaretus/ristamine Suureneb heterosügootsus c. Mutatsioonid d. Juhuslik geenitriiv - Kõik gameeditüübid ei kohtu viljastamisel võrdse tõenäosusega nagu panmiktilises populatsioonis - Toimub ilma, et valikut teostatakse (juhuse teel) - Tõenäoline väikestes ja suletud (isoleeritud) populatsioonide puhul Pudelikaela efekt on populatsioonimahu oluline vähenemine e. Efektiivne populatsioonimaht (ülesanne) Ne=( 4* Nf*Nm )/ Nf +Nm Näide:
annaabi.ee 
