Naudinguprintsiibi takistuseks on kolm potensiaalset valuallikat inimese jaoks – kehaline nõrkus, võimetel piirid; looduse ülemvõim – kohtume loodusseaduste ülemvõimuga; sotsiaalsed piirid ühiskonnas – miski mis mõnuprintsiibi realiseerimist piirab nt ei saa seksuaaltungi rahuldada niisama lihtsalt. Mõnuprintsiip on midagi, mis on inimese jaoks juhtiv ja ähvardab tuua inimestele kannatusi. Siin tuleb mängu reaalsusprintsiip kui vastukaal – väldime ebameeldivat ja mittenauditavat. Võimaldab meil ellu jääda kuigi tegemist on sisuliselt repressiooniga ehk ihade allasurumisega. Herbert Marcuse käsitluses oli liiase repressiooniteooriat, ühiskond kehtestab ebaõiglased normid, mis inimesi häirivad ihade avaldumisel. Mõiste, mida ka Freud kasutab on tsivilisatsioon, see on miski, mis on inimühiskonnale eriomane. See on sündinud inimese kaitseks, on üles ehitatud reaalsusprintsiibile.
ülimina kehtestab ennast ilma et mina sellega teaduvstatult tegeleks. me saame selles süsteemis öelda, et kogu inimpsüühika on konfliktide sfäär. iniemse psüühika on konfliktide sfäär. ja sellest moodustub kultuur. inimese elueemärk on naudinguprintsiip : inimene tahab nautida. kui te oma seksuaalset iha tahate piiramatult väljendada, siis te lõpetate kohtus. siin tuleb mängu reaalsusprintsiip. see väldib ebameeldivust ja mittenauditavat. tsivilisatsioon on tekkinud inimese kaitseks : selle aluseks pole mitte ihad ja tungid, vaid reaalsusprintsiip. tsivilisatsioon on rajatud kõige selle eitamisele, mida inimene tegelikult tahab. tsivilisatsiooni loomus ja indiviidi loomus on vastandlikud. seega mina väljakujunemine on ühiskonda sisenemise protsess. kestev mahasurumine. sublimatsiooni mõiste : inimese tungid, mis ei ole sotsiaalsest aktsepteeritavad, suunatakse sfääridesse mis on sotsiaalsest aktsepteeritud
annaabi.ee 
