kaastöödele. Minimaalne ilmumissagedus on vähemalt 2 korda aastas, seega ei loeta ebaregulaarseid väljaandeid ajakirjadeks. Ajakirja kriteeriumiks on ka kättesaadavuse aste ja levi iseloom. Üheks nõudeks, et ostmine ja tellimine on võimalik väljaspool väljaandvat institutsiooni ning väljaandmispiirkonda. Segadust tekitavad organisatsiooni või ühingu tasuta ajakirjad, kuid kriteeriumiks määratlemiseks on see, et neid on võimalik osta ka mitteliikmetel (Kõuts ja Vihalemm, 2004). 2. Ajakirjade liigitus Ajakirju liigitatakse ilmumissageduse, levi ulatuse, suunitluse tüübi, temaatilise suunitluse, omandisuhte ja keele järgi. Ilmumissageduse liigid on nädalakirjad, kuukirjad, kvartalikirjad ja 3 2-3 korda aastas ilmuvad ajakirjad. Enamus Eestis ilmuvates on kuukirjad. Levi ulatus võib olla nii globaalne, riikidevaheline, üleriigiline ja kohalik. Eestis ilmuvad ajakirjad on kõik üleriigilised, kohalikud väljaanded puuduvad
Selli kvalifikatsiooni tunnistati ka mujal riikides. Sellidel oli võimalus käia ennast täiendamas üle ilma, arendada enda oskusi õppides parimatest praktikatest teistes riikides, see võimalus oli tingitud sellest, et neil üldiselt puudu pere. Varajane tööjõuliikuvus. Olles omandanud piisavalt kogemusi võeti nad vastu gildi meistritena). Märkida võiks ka esinenud konflikte nn tavakodanike ja gildi liikmete vahel, kuna gildid takistasid mitteliikmetel oma kaubaga kaubelda. Erandiks oli Venemaa, sest seal ei olnud keskajal käsitööliste ühendusi, mis oleks võrreldav gildidega. Peter I (tema unistus oli võimas merevägi ja tugev majandus) saatis ta 17-nda sajandi lõpul diplomaadid kogu Euroopasse, et omandada liitlasi Türgi vastu, aga ka otsida inimesi, kellel oleks teaduslikke, tehnilisi ja käsitöölisi oskusi. Venemaa oli agraarriik. Kuna Tsaar toetas
annaabi.ee 
