". Miks-ile on vastus enamasti sama et säästa loodust ning keskkonda. Kuidas on iga tüübi puhul erinev põletamine, sulatamine, pressimine või mis iganes muu meetod kas nende meetodite elluviimine aga ka loodust säästab, seda küsimust tavaliselt väga valjult ei arutata. Jääb siis vaid kasumi teenimise osa, seda soovib ju iga tööstus kapitalistlikus maailmas. E-jäätmete puhulgi on Miks-küsimusele vastuseks ,,et säästa loodust ning vähendada looduses mittelaguneva prügi hulka". E-jäätmete käitluse meetodeid on erinevaid suur osa nendest jääb lihtsalt prügilasse vedelema. Prügilad nõuavad küll selle eest raha, taaskasutusfirmad tihtipeale mitte(nt. Tolmetex OÜ). Paljudes Euroopa riikides on loodud seadused, mis keelavad e-jäätmete viimise prügilatesse nende ohtlike ainete sisalduse tõttu. Elektroonikaseadmetest võib toksilisi kemikaale lekkida aja jooksul maapinda või erituda õhku, mõjutades ümbruskonna kogukondasid ja keskkonda
pidanud taarat tagastama ning tootjad hoidsid kokku selle pealt, et ei pidanud tagastatud taaraga tegelema. Lisaks pääseti ka senisest 20 kohustusest pudeleid pesta ning nende seisukorda kontrollida. Nii muutus karastusjookide taara äraviskamine tavaks (Kohaliku Iseseisvuse Instituut, 2002). Äravisatud alumiiniumpurgid ja plastpudelid hakkasid keskkonnakaitsjates muret tekitama, sest nad nägid maanteede ääri ja jõgede kaldaid täitumas selle bioloogiliselt mittelaguneva prahiga. Nad juhtisid tähelepanu ka õhusaastele, mis kaasneb metallpurkide ja plastpudelite tootmisega. Valitsusedki hakkasid ärevust tundma karastusjookidetööstuse poolt põhjustatud jäätmeprobleemi pärast. Tagajärjeks oli näiteks see, et kui Rootsi ehitati 1980-ndatel aastatel alumiiniumpurkide tehas, ähvardas valitsus tootmise keelustada juhul, kui tootja ei taga 75% toodangu tagasikorjamise pärast kasutamist
annaabi.ee 
