Ta segas julgelt stiile. Rezii oli rahutu, ta ei püsinud pikalt ühe koha peal, harrastas järske pöördeid. Talle meeldis vahetada fookust, kasutada iroonilisis nihestusi. Tema tegelane/inimene oli ,,minade" kimp või jõujoonte ristumispunkt. Lavastuse ,,Meister ja Margarita" Woland sisaldas endas deemonlikkust ja morni suurust, veidruste ja kujumuutustega. Postmodernist tähendas talle vohavat mälu, unustamatust, pidevat laenamist arhiivides ja mittekultuurilise sfäärist. Tal olid omad põhiteemad ja kinnismotiivid, mida ta läbi lavastuste süvendas ja varieeris, tegeles suurte eksistentsitonaalsete teemadega. Tema stiihia on mäng piiride peal, mäng reaalsuse ja illusioonide piiridega. Lavastus ,,Vaimud Jannseni tänaval". Unt tegi lavastuse külalisena Pärnus. Ta ilmus proovidesse ideede ja napi tekstiga lavastus valmis koostöös näitlejatega. Mängu paigaks oli ,,leitud ruum", milleks oli Jannsenite endine kodu
konspetsioonina, vaid selle keele algupära on möödapääsmatult seotud ühe või teise piirkonnaga, kus keelt räägitakse. St keelt on mõjutanud ka paljud kultuurivälised tegurid. Keel on omamoodi üheltpoolt intellektuaalne ja sotsiaalne konstruktsioon ja teiselt poolt kuulub ta ka loodusesse ja esindab neid keskkonnatingimusi, kus seda keelt räägitakse. Keele kaudu tuleb esile ka ühe või teise rahva eripära. Herder seob selle teema ka loodusliku kontekstiga ja mittekultuurilise valdkonnaga. Keel on tema jaoks nagu alusjõud ja kõige algupärasem nähtus inimühiskonna puhul. Herderi arvates on keel aluseks ka rahvuse toimime. Keel on see materjal, mille kaudu need üksikud indiviidid ühendatakse etniliste ja kultuuriliste sidmetega. Keelest lähtub mingi eripärane kultuur. Parim kultuur ei lähtu mitte välismaisest, vaid kasvab välja rahvuslikust pinnasest ja keelest. Herderi eripära võrreldes
annaabi.ee 
