Kui kõnetempo tõuseb, siis segmendid lühenevad. * Rõhk akustiline vastu mh intensiivsus, kõne tajumisel vastavalt hääle tugevus. Väga oluline rõhu näitaja on intonatsioon. Rõhu mõjuala on tavaliselt silp, mitte häälik. Kinnistunud sõnarõhuga keeltes on pearõhk alati samal silbil. Sellisel juhul on sõnarõhul piiritlev funktsioon. Rõhul on olulisi ülesandeid ka lausungite tasemel. Kõige sagedamini iseloomustab lauset neutraalrõhulisus, tüüpiline mittekontrastiivne rõhk. Üldine tendents keeltes on see, et kõige tugevam rõhk asetub sõnale, mis väljendab uut infot. Lauserõhu liik on ka emfaas ehk tunderõhk. * Toon ja intonatsioon sõnade tooni ja intonatsiooni määrab häälekurdude võnkumise sagedus, st fonatsioon. Selle akustiline vaste on põhisagedus e põhitoon,mille kuulmisaistingule vastab helikõrgus. Mõnedes keeltes eristavad intonatsioonierinevused sõnade tähendusi, selliseid keeli nimetatakse
tajutud pikkus. Rõhku reguleeritakse õhuvoolumehhanismiga koos fonatsiooniga. Rõhu akustiline vaste on intensiivsus, kõne tajumisel vastava hääle tugevus. Pearõhk (märgitakse IPAs ülapüstjoonega), kaasrõhk (alapüstjoon), liikuv sõnarõhk (distinktiivne rõhk, rõhk muudab sõna tähendust) Kinnistunud sõnarõhuga keeltel on pearõhk alati samal silbil, sellisel juhul on sõnarõhul piiritlev funktsioon. Neutraalrõhulisus - mittekontrastiivne rõhk. Üldine tendents on keeltes see, et rõhk asetub sõnale, mis väljendab uut infot (remaatiline rõhk). Emfaas e tunderõhk (väljndab tundeid) Sõnade tooni ja lause intonatsiooni määrab häälekurdude võnkumise sagedus (fonatsioon). Selle akustiline vaste on põhisagedus e põhitoon, millele kuulmisaistingu tasemel vastab helikõrgus. Toonikeeled - keeled, kus intonatsioonierinevused muudavad sõnade tähendusi. Toonide
annaabi.ee 
