Kui ma loen läbi raamatu, novelli, lühiteksti või midagi muud, tahan ma, et see peidaks endas mingisugust sõnumit. Ei peagi olema nii, et see oleks kindel sõnum, mis peaks igaüheni jõudma, vaid, et igaüks leiaks endale midagi sellest kirjatükist, sest kui ma loen ja see loetu ei pane mind kuidagi mõtlema ega anna mulle mingisuguseid uusi teadmisi, siis ma leian, et see polnud just kõige parem lugemine. Ilmselt siit lähebki minu jaoks piir kirjanduse ja mittekirjanduse vahel. Ma ei loe kirjanduseks kirjutatut, mis on sisutühi ega anna mulle midagi uut. Sellise loetud teksti unustan ma õigepea. Kirjandus aga on midagi sellist, mis vajadusel kõlab kõrvus veel päevi, aastaid hiljem. Ta peaks ikkagi avardama maailmapilti, tekitama emotsioone ja kõige enam - panema mõtlema, et me tahaksime lugeda veelgi rohkem ja ammutada uusi teadmisi. Kirjandust on võimalik väga erineval moel liigitada. Selle määratlemine jällegi sõltub
eristatavust. (Luks 2009) Jürgen Rooste: "Punk ei oleks punk, kui ta ei võiks kirjutada ükskõik millest, ükskõik kuidas. Piiratud on näha selles vaid vägisõnalist sotsiaalkriitikat, ajutist rõvetsevat sissetungi kaprealismi (mille üks lähtepunkte võib olla just pungis) - punkkirjandus on tegelikult mingi igipüsiva peavoolu ümberütlemine, antitees, analüüs, vägistamine, pastiss ja paroodia." (Rooste 2000) Eesti punkluule on ekslemas kirjanduse ja mittekirjanduse piiri peal, sest eelkõige on need siiski laulud, mida ilma viisita on raskem mõista. Punkluule kõrgaeg oli 1980.ndate kespaigas ning ta oli omamoodi murrang luulemaailmas, sest peale seda hakkasid luules tekkima vabamad vormid. Üldse on laulutekstide esitamine luule zanrina omane rohkem Eesti pungile ning välismaal seda ei kohta. Punkluule tekstid on lihtsad ja jäävad kergelt meelde, sest nad raiuvad piltlikult end inimese pähe. Punkluules on kõik otsekohene ja mitte mingite
annaabi.ee 
