Tavaliselt on enamus riigiõigusenorme seadustes, muude aktide roll on väiksem. Riigiõiguse allikatena tuleb kõnealla veel põhiseaduslikku järelvalvet teostavate organite otsused (konstitutsioonikohtu) ning ka tavakohtu pretsedendid. Konstitutsiooni/riigi õiguse allikaks võib pidada ka konstitutsioonilist tavaõigust, kusjuures vahet tuleb teha taval ja tavaõigusel. Nii tava kui tavaõiguse puhul on tegemist mittekirjalike reeglitega, mis on riigiorganites ajajooksul kujunenud, kuid tavaõigust eristab tavast see, et tavaõigust tunnetavad suhete osapooled õiguslikult siduvana. Mõnedes riikides võib rääkida religioossetest allikatest (N: koraan islamiriikides, mõnedest põhiseadusena, mõnedes sellest kõrgemal seisva allikana). Riigiõigusallikana võib käsitleda ka õigusdoktriine (õigusteadlaste töid) ning samuti teatud ulatuses rahvusvahelisi õigusakte.
ülesandeid, mis on lihtsam, kui investeerida tema vallandamisesse. Naiste, vähemuste ja vanemate töötajate puhul on vallandamine veel ebatõenäolisem, sest edasikaebamine võib sel juhul põhineda diskrimineerimisel. ( G. C. Edwards et. al., 2014, p. 479) Erinevalt avaliku sektori töötajast ei ole valitsusametnikul vabadust ise otsustada oma tegevuste üle. Töö on määratud kindlaks seaduste, reeglite, rutiini ja mittekirjalike reeglitega teiste kaastöötajate poolt. Selleks, et teha kindlaks, milline kultuur valitseb antud ministeeriumis, on kõige lihtsam viis küsida, mis töö tuleb valida, et jõuda selles asutuses kõrgele kohale. Tugev ministeeriumisisene kultuur ja ühtne eesmärgistatus on hea teatud piirini. Ühest küljest suurendab see töötajate motiveeritust võitmaks kaastöötajate austus ja ülemuse poolehoid, muutes teisalt raskeks ministeeriumite vahe töökohtade vahetamise
annaabi.ee 
