Maakohus oli seisukohal, et karistusjärgne kinnipidamine on vastuolus ka inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikli 5 ("õigus isikuvabadusele ja turvalisusele") lõike 1 punktiga a. Selle punkti kohaselt on lubatud seaduslik kinnipidamine pädeva kohtu süüdimõistva otsuse alusel. Vabaduse võtmine on õiguspärane vaid konventsiooni artikli 5 lõikes 1 nimetatud alustel vähemalt üks nendest alustest peab aset leidma. Vaatamata oma mittekaristuslikule nimetusele oleks Koemetsa näitel karistusjärgne kinnipidamine siiski karistusliku sisuga ning tähendaks inimese vabaduse võtmist ja sisuliselt vabadusekaotuslikku karistust. Kohtu seisukohalt on rikutud legaalsuse ehk seaduslikkuse põhimõtet. Põhiseaduse § 3 lg 1 sätestab, et riigivõimu teostatakse üksnes põhiseaduse ja sellega kooskõlas olevate seaduste alusel. Seega kehtib Eestis demokraatlikes õigusriikides tunnustatud põhimõte, et
*61 Eesti kriminaalpoliitikas on peetud oluliseks vangide arvu vähendamise suunda, mis iseloomustab demokraatlikke vähekontrollitud ühiskondi. Iseenesest on see oluline ja õigustatud eesmärk, mida ei saa aga kuidagi saavutada vaid statistiliste manipulatsioonidega, samal ajal repressiivset karistuspraktikat säilitades või isegi süvendades. Ei piisa, kui nimetada üks osa (vanglates) kinnipeetavatest ümber isikuteks, kes on allutatud mittekaristuslikule mõjutusvahendile, s.o karistusjärgsele kinnipidamisele. Meenub jälle nõukogude aeg, kui 1964. aastal muudeti suur osa senistest alaealistele ettenähtud kasvatusliku töö kolooniatest erikutse- koolideks. Kuigi erinevused nende asutuste vahel ei olnud olulised, lubas niisugune muutus vähendada hüppeliselt alaealiste kinnipeetavate arvu tolleagses Nõukogude Liidus ja statistiliselt läks pilt palju paremaks
annaabi.ee 
