Sellega andis ta ülevaate nii karistusjärgse kinnipidamise olemusest kui vabaduskaotuslike mõjutusvahendite olemusest üldiselt. Nimetatud meetodit on kasutatud ka meetme põhiseaduspärasuse hindamisel ja olulisematest karistusõiguse printsiipidest kirjutamisel. Vähesel määral on töös kasutatud ka statistilist analüüsi ning ajaloolist ja võrdlevat meetodit. Töö koosneb kahest peatükist, mis omakorda jagunevad kolmeks alapeatükiks. Esimeses peatükiks antakse ülevaade mittekaristuslike sunnivahendite teoreetilisest käsitlusest ning seejärel ka äsja vastuvõetud karistusjärgse kinnipidamise olemusest nii nagu ta on täna Eesti karistusõiguses reguleeritud. Samuti toob autor esimeses peatükis välja olulisemad probleemkohad meedet reguleerivates seadustest, tehes ka ettepanekuid nende muutmiseks. Teises peatükis analüüsib autor karistusjärgse kinnipidamise vastavust Eesti Vabariigi
Koemets on tõenäoliselt ühiskonnale ohtlik ka pärast karistuse kandmiselt vabanemist. Maakohtu hinnangul ei välista karistusjärgse kinnipidamise karistuslikku iseloomu see, kui nimetada see mittekaristuslikuks meetmeks (nagu see karistusseadustikus liigitatud on). Karistusjärgne kinnipidamine vastab maakohtu seisukohalt vabaduse võtmisele ja sisulisele vabadusekaotuslikule karistusele (vaatamata selle paigutusest mittekaristuslike mõjutusvahendite peatükki) ning sisuliselt määramatu pikkusega sätestatud karistusjärgne kinnipidamine ei ole kooskõlas põhiseadusest tuleneva proportsionaalsuse põhimõttega. Proportsionaalsuse põhimõte on tuletatud põhiseaduse §-st 11, mille järgi õigusi ja vabadusi tohib piirata ainult kooskõlas põhiseadusega ning piirangud peavad olema demokraatlikus ühiskonnas vajalikud ega tohi moonutada piiratavate õiguste ja vabaduste olemust.
annaabi.ee 
