(eeskujuks näiteks „Wozzeck“) ja neoklassitsismist, samuti esineb ikka veel hilisromantilisi-puccinilikke teoseid. Üldiselt võiks seda liini nimetada ka narratiiveks ehk läbiva jutustusega ooperiks. Eksperimenteeriv suund paneb küsimärgi alla teksti, traditsioonilised süžeed ning rõhutab eriliselt teatripärast külge, visuaalne element on veelgi suurem kui traditsioonilisemas suunas. Seda liini võiks üldiselt nimetada mittenarratiivseks ehk mittejutustavaks ooperiks (puudub läbiv süžee). Omaette nähtus on Kageli instrumentaalteater, kus pillimängijad ja pillid, pilli mänguvõtted muutuvad nagu näitlejateks-etendajateks. Tekst puudub täiesti, küll aga võib esineda mingeid häälitsusi. Mõlemas suunas aga suureneb teaterlikkus, s.t ooperit käsitletakse muusikateatrina. Seoses visuaalse aspekti tähtsuse kasvamisega rakendatakse palju ka seda, millega varem, 1920.-1930. aastatel eksperimenteeriti: film, videoprojektsioonid
1. Traditsiooniline Lähtub ekspressionismist (”Wozzek”) ja neoklassitsismist. Esineb ka hilisromantilisi – puccinilikke teoseid. Seda liini võib ka nim. läbiva jutustusega ooperiks (läbiv süžee) 2. Eksperimenteeriv See suund paneb küsimärgi alla teksti traditsioonilised süžeed ning rõhutab eriliselt teatripärast külge. Visuaalne element on veelgi suurem kui trad. suunas. Seda liini võiks üldiselt nimetada mittenarratiivseks ehk mittejutustavaks ooperiks (puudub läbiv süžee). Omaette nähtus on Kageli instrumentaalteater, kus pillimängijad ja pillid, pilli mänguvõtted muutuvad nagu näitlejateks-etendajateks. Tekst puudub täiesti, küll aga võib esineda mingeid häälitsusi. Mõlemas suunas aga suureneb teaterlikkus, s.t ooperit käsitletakse muusikateatrina. Seoses visuaalse aspekti tähtsuse kasvamisega rakendatakse palju ka seda, millega varem, 1920.- 1930
annaabi.ee 
