Oruvaim, kivivaim. Tekivad iskustatud vaimolevused. Toimus mina-teadvuse moodustumine. Usuti, et inimesel on erinevad hinged: 1) kehahing – keha juures: hingushing, leil, toss 2) vabahing – võivad liikuda: irdhing, siirdhing. 3) Vahepealsed – vari, minahing – väljendab personaalsust, ise (võib suguvõsa piires kuju vahetada). Teisik – kõike on vähemalt 2 ja temast saab aimu ärkvelunes – väljendas end kivi, vihma või muu kaudu.., peeti oluliseks sidet mitteinimliku maailmaga. Kõik on seotud Emakese Maaga ning taevaga (Ilm). Usuti, et haigustel on omad põhjustajad (koeranaelad koerast jne..). On 2 matust ja mitu surma. 7 taevast ja 7 põrgut. Surnud elavad Toonelas. Surnutesse suhtutakse positiivselt kuna inimesed muutuvad paikseks. Surnu tuli matta nõuetekohaselt – ei tohtinud olla sõlmi, tuli täita riitused. Esivanematest oleneb inimese sigimine, viljakus, loomaõnn, haigused jne.. Monoteism: seotud juudiusu, kristluse ja islamiga.
inimsfäärist meteoroloogiasfääri (Hundile on udu onu, vihm veli, kaste kaelelõikaja), konkreetselt abstraktsele (Ettevaatus on tarkuse ema) jne.; 2b) nominatsioon on aga ainult ühesuunaline: vanasõna võib mõelda inimest ja nimetada teda figuratiivselt loomaks, taimeks, asjaks või ka inimeseks endaks; aga kui on vaja tagada, et vanasõna mõistetaks nimelt kui ütlust tõelise asja, loodusnähtuse, haiguse, taime, looma vm. mitteinimliku kohta, siis on seda objekti võimalik nimetada ainult ta "õige" nimega (taime taimeks, looma loomaks, haigust haiguseks, eset esemeks jne.): Kui pole talve talve ajal, siis pole suve suve ajal; Mets on vaese mehe kasukas; Hobust ära aja piitsaga, vaid kaertega; Müts on mehe au; Haigus hobustega tuleb, aga härgadega läheb Vanasõna kommunikatiivsed funktsioonid ja didaktiline funktsioon Kuidas saab vanasõna õpetada?