10.Glehni lossi saatus 11 11.Veel pilte 12 12.Kasutatud kirjandus 13 2 Perekond Glehni lugu Glehnide suguvõsa tuli Eestisse Saksamaalt 17.sajandi teisel poolel, usutülide tõttu. Glehnide esivanemad olid aadlikest kaupmehed Lübeckist ja Aachenis. 1689 aastal kanti neist esimene Heinrich von Glehn, kes ise juba 30 aastat varem siia oli saabunud, nn. Mitteimmatrikuleeritud aadlike nimistusse, mitte aga aadli matriklisse, ,,kuna kohalik aadelkond tahtis uustulnukaist kõrgemale positsioonile jääda". 1825. a päris Nikolai von Glehn Jälgimäe mõisa, mille piirid ulatusid välja Harku ja Tallinna alla. Nikolai von Glehni esimene abikaasa oli Sophie Elisabeth Burchhardt(von Bellavary de Sycava), kellega ta abiellus 1823. aastal. Kuid mingil põhjusel abiellus Glehn 1831. aastal Burchhardt´ite perekonna teise tütre, Auguste Caroline Marie
18. sajandi lõpuks on mõisate arv oluliselt suurenenud. Arvestuslikult oli 1573 mõisa, mis jagunesid järgnevalt: Eestimaal 856 mõisa, Liivimaal 593, Saaremaal 124. Restitutsiooni tulemusel oli taastunud baltisaksa mõisnikkond, nii nagu ta ajalooliselt oli varem olnud. Seoses eramõisate taastumisega, see oli suur võit rüütelkondadele. Järgmine probleem, mis tekkis, oli see, et mitte kõik mõisad ei olnud rüütlimõisad või rüütelkonna liikmete käes, oli ka mitteimmatrikuleeritud aadli käes, kes olid siia tulnud väljastpoolt või hiljem või inimesi, kes ei kuulunud üldse aadli hulka (linnakodanikud, jõukamad sisserändajad jne). Landsassenid see oli eelkõige rüütelkondade, mitte riigi probleem. Rüütel- ja maiskond (ehk immatrikuleeritud ja rüütelkonnast väljas olevad mõisaomanikud). 60. aastatel muutub rüütelkondade võitlusobjektiks see, et landsassenite maavaldused kaoks. Eestimaal oli 7-8% nende käes, Liivmaal 15-16%
annaabi.ee 
