rakkudes, organismides, perekondades ja populatsioonides. Pärilikkus – organismide võime anda endasarnaseid järglasi. Pärilikkuse alus on rakkude jagunemine: Mitoos – somaatiliste (keharakkude) rakkude jagunemine, mille puhul kromosoomid jaotuvad tütarrakkude vahel võrdselt. Tekivad 2 emarakuga geneetiliselt identset tütarrakku. Vajalik surnud ja hukkunud rakkude asendamiseks. Meioos - sugurakkude jagunemine, tekib neli emarakuga geneetiliselt mitteidentset tütarrakku. I Geneetika põhialused DNA – raku ja organismi pärilikkuse aine. (Desoksüribonukleiinhape) Enne raku jagunemist DNA kahekordistub. Iga DNA molekul koosneb kahest DNA ahelast, mis on teineteise umber keerdunud, moodustades kaksikheeliksi. DNA ahelad on pikad polümeerid, mis on kokku pandud nelja tüüpi monomeeridest – desoksüribonukleotiididest. DNA-s on 4 lämmastikalust ning nukleotiidid on nimetatud nende järgi:
Meioos. Jagunemine toimub kaks korda. M1 profaasis toimub ristsiire (= homoloogilised kromosoomid paarduvad. Lahknevad seejärel juhuslikkuse alusel tütarrakkudesse). Telofaasi lõpus ei moodustu tuumamembraani, kromosoomid ei keerdu lahti. Esimese jagunemise tulemusena on kromosoomide arv kaks korda vähenenud. M2-s toimub võrdväärne jagunemine, sarnane mitoosile. Lõpptulemusena moodustub neli mitteidentset haploidset rakku. Meioos suurendab geneetilist muutlikkust. Toimub nt eostes ja sugurakkudes. (Kusjuures munarakkude puhul neljast ainult üks küps, spermatogeneesil kõik neli) 6. Meioos geneetilise muutlikkuse suurendajana. Meioosi häiretest tulenevad defektid. Geneetilist muutlikkust tingib meioosi esimeses profaasis toimuv crossingover, mille tõttu tekib meioosi tulemusena neli erineva geneetilise infoga haploidset rakku.
annaabi.ee 
