jaotamise puhul eristab Aristoteles geomeetrilist ja aritmeetilist vastavust. Kui tekivad probleemid ebavõrdsusega, pöördutakse kohtuniku poole, kes taastab võrdsuse, võttes ära osa poolelt, kellel on rohkem ning annab sellele, kellel on vähem ehk tegutseb aritmeetilise vastavuspõhimõtte järgi. Ebaõigluse puhul võib inimene ise käituda ebaõiglaselt või saada ebaõiglase käitumise osaliseks. Ebaõiglast käitumist jaotatakse omakorda seaduserikkumiseks ja võrdsusest mittehoolimiseks. Ebaõiglane tegu on vabatahtlik ja ettekavatsetud ehk tegija teab, kellele ta toiming on suunatud ning millised on selle tagajärjed. Kuid ebaõiglusest osasaamine ei saa olla vabatahtlik, kuna sel juhul on alati olemas keegi, kes on toiminud ebaõiglaselt. Samuti ei saa käituda ebaõiglaselt ka enda suhtes, kuna ebaõiglaselt koheldu ja ebaõiglaselt kohtleja langevad kokku. Kui inimene teeb midagi teadmata sellega kaasnevaid tagajärgi, ei loeta tema
suhtes, või ka kõige suhtes, kui meil oleks nende hõlmamiseks mingi üks nimetus; see leiab aset naudingu tõttu kasusaamisest. Teine seostub aga kõigega, mis kuulub eeskujuliku inimese juurde. Selge siis, et on olemas mitut liiki õiglust ja et on üks, mis on midagi muud, kui kõikehõlmav loomutäius. Seega tuleb selgitada, mis see on ja milliste omadustega. See, mis on ebaõiglane, jaotatakse seaduserikkumiseks ja võrdsusest mittehoolimiseks, õiglane aga seadusele allumiseks ja võrdsuse austamiseks. Seaduserikkumisele vastabki eelpoolnimetatud ebaõiglus. See aga, mis on võrdsusest mittehoolimine ja mis seaduserikkumine, pole üks ja sama, vaid nad erinevad nagu osa terviku suhtes: kõik, mis on võrdsusest mittehoolimine, on seaduserikkumine, kuid seaduserikkumine pole alati võrdsusest mittehoolimine
annaabi.ee 
