Saar on miniaturist, kes oma parima väljendab laulu kaudu. Tema loomingus ei puudu küll sümfooniline ja vokaal-sümfooniline muusika, kuid see jääb laululoomingu varju. Kaalukaim koht on koorilauludel (ca 350). Helilooja inspiratsiooniallikateks olid loodus ja rahvaviis. Rahvalaul Saare loomingus säilib võimalikult ehedal kujul. Teda köitsid arhailiste laulude vahelduvad meetrumid ("Läksin kõrtsi aega viitma"), assonants ja alliteratsioon ("Latse hällütamise laul"). Säilitas ka mittefolkloorsetes lauludes eesti rahvamuusikale omased laadid: dooria, lüüdia, miksolüüdia ("Kõver kuuseke"). Mõned Saare laulud on lihtsa tekstuuriga ja kuuluvad laulupidude raudvarasse ("Leelo", "Põhjavaim"), aga on ka palju laule, mis valmistavad raskusi isegi professionaalsetele interpreetidele. Saar loobub romantilisest harmoniseeringust ja koraaliharmooniast ning viib oma faktuuri- ja harmooniakäsitlusega eesti koorimuusika uuele tasemele. Faktuur
Teda köitsid arhailiste laulude vahelduvad meetrumid (,,Läksin kõrtsi aega viitma"), assonants ja alliteratsioon (,,Latse hällütamise laul"). Saar loobub romantilisest harmoniseeringust ja koraaliharmooniast ning kasutab rahvamuusikale omaseid laade (dooria, lüüdia, miksolüüdia). Faktuur on unisoonist 8- häälsuseni, kus erinevad häälepartiid on kihistunud keerulistesse kooskõladesse, isegi klastritesse. Iseloomulik on variatsiooniline arendus. Ta säilitas ka mittefolkloorsetes lauludes eesti rahvamuusikale omased laadid (,,Kõver kuuseke"). Koorilaulu kõrval oli Saarele üheks enam armastatumaks väljendusvahendiks soololaulu zanr. Ta on kirjutanud soololaule rohkem kui ükski teine eesti helilooja (umbes 180). Saare lauludes on nii loodustemaatikat, tundelist armastuslüürikat kui ka filosoofilisi mõtisklusi elu kaduvuse teemadel. Tema kõrgetasemelisi soololaule võib võrrelda maailma muusikaliteratuuri selle ala parimate saavutustega
annaabi.ee 
